Le Roi est mort, vive le Roi! Meie seiklused James Cooki radadel Austraalias ja Aasias jõudsid finišisse 2011. aasta juulis ja sellega lõppes üks ajajärk Kullapalavikus. Siiski otsustasime jätkata uute reisimälestuste talletamist ajaveebi, et tulevikus oleks koht, kus heldimusega meenutada ühiseid maadeavastusi.

Kullapalavik on surnud, elagu Kullapalavik!

1/7/13

No Kangaroos in Austria


Meile meeldib reisida ja viimasest välismaa puhkusest oli meil möödas juba lugematuid kuid, mistõttu otsustasime teha tänavu üksteisele jõulukingiks mõnusa puhkuse ja piiri taga aastavahetuse vastuvõtmise. Tõenäoliselt alateadvuses domineerivas igatsusest Austraalia vastu, valisime sihtriigiks 8,4 miljoni elanikuga imekauni Austria. Ilmselgelt ei olnud me ainukesed, kes tõmbasid nimelisi paralleele Austraalia ja Austria vahel, sest ühe esimese asjana hakkas silma silt – No Kangaroos in Austria ja kui guugeldada James Cooki nime, siis päris mitmeid linke kerkib esile viitega James Cook discovered Austria.

Puhkust Austrias alustasime pealinnas Viinis. Pimemajutuse süsteemis loosiga saadud, sisemuselt Tallinn-Stockholmi kruiisilaeva meenutav Trend Hotell asus 7km kaugusel kesklinnast. Turismiatraktsioone silmas pidades asus hotell justkui äärelinnas, kuid tänu suurepärasele metroosüsteemile jõudsime kesklinna umbes kümne minutiga. Liikumiseks ostsime 14,5€ eest ühistranspordi kolme päeva pääsme. Sõitsime metrooga umbes neli korda päevas ning arvestades kahe eurost üksikpiletit oli see väga tasuv investeering.




Esimesed päevad pühendasime täielikult turismile, käies läbi vanalinna ja peamised vaatamisväärtused. Viin ületas meie igasugused ootused - esmamulje lõi suurejooneline arhitektuur, detailide rikkalikkus ja ajaloohõng. Kujunenud esmamuljes pettuma ei pidanud, Viin on lihtsalt suurepärane. Meie turismireisi toetasid ka ilmaolud. Tulles külmast Eesti kliimast, olime positiivselt üllatunud terendavast soojast Eesti sügisilmast - plusskraadid, meeli ja keha soojendavad päikesekiired ning rohetavad pargid.


Alustasime ringkäiku Hofburgi paleest, mis oli Austria võimu keskus üle 600 aasta esimese maailmasõja lõpuni ning tänapäeval paiknevad selles hoones näiteks OSCE Alaline Nõukogu ja Austria presidendi ametlikud tööruumid. Kuna tegemist oli meie esimese ettejuhtunud tõelise vaatamisväärsusega, jõudsime juba suure vaimustusega teha pika pildiseeria hoone lõunatiivast, enne kui avastasime, et hoone esikülg on hoopis teisel pool, kust avaneb kordi võimsam vaade suurejoonelisele arhitektuurile. Hoonete kompleksi on rajatud mitmeid erinevaid muuseume, millest külastasime keiser Franz Josephi ja tema keisrinna Elizabethi elu- ja tööruume, mis panid vaid ahhetama ja imestama kui luksuslikud olid tolle ajastu kombed ja eluviisid.

Austria keiserliku ajalooga tegime veel lähemat tutvust Shönbrunni palees, mis oli 17.sajandil ehitatud keisriperekonna suveresidentsiks. Tegemist on õigustatult Viini ühe suurima turismimagnetiga. Palees oli turistidele avatud 40 tuba, mille külastuse vältel sai ka lühikursuse Habsburgide dünastia ajaloost. „Puhta“ sugupuu jätkamiseks abiellusid sugulased omavahel ning sagedased olid mõrvad, atendaadikatsed, hukkamised ning loomulikult tänapäevastele suhetelegi omased inimkonfliktid ja armukadedus. Audiogiidi kuulates tekkis tunne nagu saaks osa Santa Barbara või Vaprate ja ilusate telesarja kokkuvõttest, ainult et Ridge’i asemel on Franz ja Brooke’i asemel Elisabeth ning kindlasti oli seal keegi veel Maroko kuninga rollis.  



Loomulikult näidatakse kohapeal ajalugu ilustatult. Alles hiljem internetist põhjalikumalt ajalugu uurides ilmnesid pisiasjad, et mõni, keda kujutati õilsa riigipea ja armastava mehena, kes töötas riigi heaks päikesetõusust kuni hiliste öötundideni, oli tegelikult pätt, kaabakas ja lõdva püksikummiga valitseja. Eks kõik riigid soovivad, et nende ajalugu paistaks plekitumana, kui see päriselt on.

Turismiprogramm sai meil vastavalt erialastele huvidele kenasti tasakaalustatud. Esimesel päeval külastasime nii ajaloolist Austria parlamendihoonet kui Sigmund Freudi muuseumi.

Freudi muuseum oli rajatud ruumidesse, kus psühhoanalüüsi isa elas 47aastat. 1938. aastal põgenes ta Anschlussi ja juutide hävitamise poliitika tõttu Londonisse, kus on eksponeeritud ka tänapäevani psühhoteraapiaga seostatav diivan. Muuseumis väga palju vaatamisväärset polnud. Säilinud oli vaid patsientide ooteruumi interjöör ning eksponeeriti ka Freudi sümboliks kujunenud kübarat ja jalutuskeppi. Siiski oli tore viibida ruumides, kus tehtud psühholoogia ajalugu.



Austria parlamendihoone oli kindlasti võimsa arhitektuuri pärast väärt külastamist. Hoone sai küll II maailmasõjas mitu pommitabamust, kuid on päris hästi taastatud. Samas  40 minutiline ekskursioon parlamendis oli minu jaoks liiga lühike ja ajaloo ja poliitika huvilistel soovitan kindlasti enne parlamendi külastust natuke eeltööd teha – see tasub ära.





Järgmiste päevade posititused tulevad peatselt.

Kullapalaviku mälumäng
Austria parlament on Viini üks suuremaid arhitektuurilisi vaatamisväärsuseid nagu seda oli Sydneys ooperimaja. Mis ühendab neid kahte hoonet? Auhinnaks on seekord au ja kuulus.

No comments:

Post a Comment