Nagu Kambodžale kombeks, algas ka järve külastamine ebameeldivuste ahelaga. Lisaks ülehinnatud laevapiletile taheti vaid sadama alas jalutamise eest 2$ ning põhjuseks toodi, et oleme välismaalased. Tolerantsuse, võrdsuse ja sõbraliku vastuvõtuni, mis tekitaks soovi riiki tulevikus taaskord külastada, on Kambodžas veel pikk maa minna. Tavalised inimesed on küll väga siirad ja toredad, ent kõik võimalikud ametnikud ja turismiagendid üritavad rändureid igal võimalusel koorida. Pärast korrumptantide ja bürokraatia rägastiku läbimist ootas meid ees hämmastav vaatepilt elu võimalikkusest 21. sajandil. Kui mägikülades asusid tee äärtes ja metsades bambushütid, siis järvel olid need samad onnikesed ehitatud paatide peale ning kõik eluks vajalik on järve näol inimeste tagahoovis. Kohalikud pesevad ennast ja riideid järvevees, söök tuleb lauale otse järvepõhjast ning kogu omavaheline kauplemine käib paatidega ringi aerutades. Hõljuvas kalurikülas olid olemas kõik asutused toimivaks ühiskonnaks – lisaks koolile, ülikoolile, turgudele oli olemas hõljuv korvpalliväljak ja klubi koos piljardilauaga. Ei kujuta ainult ette kuidas piljardit lainetusega mängida saab.
Kalurikülade traditsioon on Kambodžas sajandeid vana ning märke veepeal elamisest leidub isegi Angkor Wati templis, mis oli ehitatud 12. sajandil. Ehkki kaluriküla on tänu televisiooni, hoogsa turismi, koolide ja meelelahutuse näol muutunud läänelikumaks, ei ole inimeste elustiil möödunud 900 aastaga kanalitel muutunud. Küla elanikud kolivad justkui teod oma majakestega kuival hooajal järve keskele ning vihmahooajal naasevad jõe suudmesse, toitutavad peamiselt järveandidest, magavad pool päeva võrkkiiges või mängivad malet.
Õhtu otsustasime veeta kultuurilainel ja suundusime kaema Kambodža tantsuetendust. Koos hõrgutava buffee õhtusöögiga, kus menüüs maitsvad traditsioonilised toidud, oli tantsuetenduse nautimine väga meeldiv viis õhtu mööda saatmiseks. Priidul on aga vist koduigatsus nii suur, et hämmastaval kombel suutis ta kõigi eksootiliste söökide seast oma taldrikule välja noppida ahjukartulid, porgandisalati ja sealiha.
Loomulikult ei saa Kambodžas ilma maailmakuulsa Angkor Wat'ita, mille logo leidub igal pool – lipul, kohalikul rahal, õllemargil, sigarettidel... Templikompleksi tähtsustatakse nii palju, et jääb mulje kui Kambodžal ei olekski millegi muuga hiilata kui ainult Angkor Wat'iga. Õnneks on tegemist tõesti võimsa keskusega, mis oma ajaloolise väärtuse, omanäolise arhitektuuri ja üllatavalt hästi säilinud detailidega võtab maailmaime mõõdu – seega tasub uhkustada.
12.sajandil ehitatud võimsast usukompleksist on tänapäeval järel umbes sada templit, millest enamus on lagunevad kivihunnikud, oodates oma aega – et uhkemate templite taastamise kõrvalt jõuataks nende juurde. Taastamine võtab aga tohutult aega - aega, mida väiksematel templitel kahjuks pole. Loodus teeb lammutustööd laastava kiirusega – puujuured lükkavad müüre laiali ning samblikud murendavad väärtuslikke bareljeefe. Püsib siiski lootus, et jõutakse ka Angkor Wat'i kõrvalt pisemate templite taastamisele, et Angkori templikompleks saaks ükspäev oma ajaloolises hiilguses taaskord särada.Angkor Wat'i ehitati 900 000 orja abil 37 aastat kuni kuninga surmani. Peale kuninga surmna orjad põgenesid ning Angkor Wat ei saanudki kunagi valmis. Vähestel kohtadel on märgata kuidas seinagraveeringud on lõpetamata, kuna töötajad jooksid vabadusse. Koos orjadega ja pealinna kolimisega Phnom Pheni kadus ka elanikkond. Hiilgaegadel miljonilise populatsiooniga võimusümbol vajus unustuste hõlma.
Avastatud, unustatud ja taaskord avastatud – Angkor Wat hiilgab ja meelitab ligi kolm miljonit turisti aastas. Kompleksi külastamiseks müüakse isegi nädalapääsmeid, kuid otsustasime võtta Angkor Wat'i ja ümbritsevate tähtsamate templite avastamiseks ühe päeva, mis ei ole kindlasti piisav kogu ala hõlmamiseks. Siiski ei tahtnud endale mitmepäevaste piletitega tekitada templite üleküllust ja soovisime lahkuda auväärsest templialast positiivsete emotsioonidega. Angkor Wat'ist maksimumi saamiseks võtsime pooleteise tunniks giidi, kes meile huvitavaid lugusid rääkis ja pisikesi arhitektuuridetaile lahti seletas, millest iseseisvalt oleksime mööda jalutanud. Külastasime ka paari ümbritsevat templit:
Ilus lugu, aga kus Triinul nüüd nii palju aega oli , et selline jutt kirjutda
ReplyDeleteSõitsime pealinna bussiga kui nii täpselt teada soovid:)
ReplyDelete