7/17/11
Varastatud arvuti ja blogi paus
Teel Ho Chi Minh Cityst Nah Trangi varastati meilt ööbussis arvuti, kus oli meil kogu reisi mälestused sees. Sellega seoses tuleb ka blogisse sunnitud paus ning hetkel kirjutame reisimälestusi vanamoeliselt ruudilisse vihikusse. Eestisse tagasi jõudes lubame, et kirjutame Vietnami tekstid kenasti blogisse ka.
7/10/11
Pol Pot ja põgenemine randa
Tundub, et oleme rändamisel laisemaks muutunud ning Vietnami viisa tegemiseks, ei viitsinud Phnom Phenis saatkonda minnagi, vaid lasime hotelli ametnikel 45 dollari eest 30 päeva viisa organiseerida.Viisa vormistamine võttis aega kaks päeva, mis andis meile paraja võimaluse Kambodža pealinnaga tutvuda.
Nii kurb kui see ka poleks, on Phnom Pheni turismi peateemaks Pol Pot ja genotsiid.1975-1979 valitses Kambodžas ultrakommunistlik režiim, mis lisaks kõikidele inimõigustele keelustas raha ning isegi religiooni. Kogu rahvastik suunati maapiirkondadesse orjalikult maaharimisega tegelema, mille käigus tühjendati kõik suurlinnad inimestest. Pealinna Phom Phen'i jäi 3 päevaga alles vaid inimtühjad majad ja kvartalid ning võimust võttis Pol Pot'i peakontor. Khmer Rouge'i režiimi käe läbi hukati esmajoones intellektuaalid, välismaalased ja „kapitalistid“. Üheks kriteeriumiks inimese arreteerimisel oli isegi prillide kandmine, mis tegi inimesest automaatselt riigivaenlase. Pol Poti juhtimisel hukkus nelja aasta jooksul vähemalt 1,7 miljonit kambodžalast ning riigis pole tõenäoliselt perekonda, kelle suguvõsa pole Pol Pot'i režiimi õudused mõjutanud.
Phnom Phenis külastasime Khmer Rouge'i aegset suurimat kinnipidamisasutust S:21, kus kolme ja poole aasta jooksul piinati brutaalselt üle 20 tuhande inimese eesmärgiga tõestada nende riigivastasust. Süütutele inimestele tembeldati külge absurdsed süüdistused, mille tulemusena pääses S:21 „eeluurimise vanglast“ainult 7 inimest eluga. Ülejäänud surid piinamise ja näljutamise tulemusel või hukati 15 kilomeetri kaugusel asunud tapmisväljadel, mida külastasime järgmisel päeval. Tapmisväljad on täis massihaude, kus paari ruutmeetri suurustele aladele oli sageli maetud üle 400 laiba. Hukkamisele määramisel ei olnud vahet, kas tegemist on mehe, naise või väikelapsega. Püssikuulide säästmise nimel mõrvati inimesed põllutöö riistadega ning sageli maeti elusalt. Kõige jubedam oli kuulda, et väikelapsi tapeti jalgadest kinni hoides ning suure hooga pead vastu puud virutades. Vangilaagri juhi sõnul tuli lapsi tappa eelkõige selleks, et juurida riigivastasus välja juba rohujuure tasandil ning kardeti, et ellujäätud lapsed võivad soovida tulevikus režiimile kätte maksta. .
Kuigi piinamisasutustes ja tapmisväljadel ei ole režiimi aegset hoonestust või piinamisinventari väga palju säilinud, loob iga samm õõvastava ettekujutuse kuidas süütuid inimesi julmalt piinati ja massiliselt mõrvati. Ehkki vangilaagri ja tapmisvälja külastamine tekitab vahel rõvedusest külmavärinaid, annab see elava ülevaadet Kambodža inimesi kummitavast õudust tekitavast minevikust. Triinule mõjusid genotsiidi paikade külastamine ja teemakohaste filmide vaatamine niivõrd emotsionaalselt, et tal hakkas kohalikest inimestest nii kahju, et oli nõus järgmisel päeval eakale tuk-tuki juhile isegi peale maksma, et aidata tal eluga toime tulla.
Üle kuu aja taas mere ääres
Viimati nägime merd kaks riiki tagasi Taimaal Koh Samui's. Olles üle kuu aja sisemaal ringi reisinud ja vihmametsi, koski ning kohalikku agraarelu uudistanud, ihkas meie hing juba kaua kuulda taas lainete kohinat.
Võtsime ette paaripäevase puhkuse Sihanoukvilles, ms asub Edela-Kambodžas Tai lahe ääres. Ehkki rannad Kambodžas ei ole niivõrd maalilised kui Tai ja Malaisia „postkaardisaartel“, oli tõeliselt mõnus päevitada valgel liivarannal ning hingata sisse soolast mereõhku ja pruunistada vahepeal heledaks muutunud kehasid.
Rannas olles nägime sageli meie jaoks kummalist vaatepilti, kus kohalikud elanikud käivad riietega ujumas. Teksad või dressid jalas ning särgid seljas - jalutavad kohalikud justkui tänavalt merre ning naudivad üle 30 kraadises palavuses jahutavat merevett. Mõistan, et Kambodža inimestel on kommete kohaselt nahapinda ebasobiv paljastada, kuid kujutan ette kui ebameeldiv võib suplemise järgselt soolast kleepuvate riietega terve päeva ringi liikuda.
Nii kurb kui see ka poleks, on Phnom Pheni turismi peateemaks Pol Pot ja genotsiid.1975-1979 valitses Kambodžas ultrakommunistlik režiim, mis lisaks kõikidele inimõigustele keelustas raha ning isegi religiooni. Kogu rahvastik suunati maapiirkondadesse orjalikult maaharimisega tegelema, mille käigus tühjendati kõik suurlinnad inimestest. Pealinna Phom Phen'i jäi 3 päevaga alles vaid inimtühjad majad ja kvartalid ning võimust võttis Pol Pot'i peakontor. Khmer Rouge'i režiimi käe läbi hukati esmajoones intellektuaalid, välismaalased ja „kapitalistid“. Üheks kriteeriumiks inimese arreteerimisel oli isegi prillide kandmine, mis tegi inimesest automaatselt riigivaenlase. Pol Poti juhtimisel hukkus nelja aasta jooksul vähemalt 1,7 miljonit kambodžalast ning riigis pole tõenäoliselt perekonda, kelle suguvõsa pole Pol Pot'i režiimi õudused mõjutanud.Phnom Phenis külastasime Khmer Rouge'i aegset suurimat kinnipidamisasutust S:21, kus kolme ja poole aasta jooksul piinati brutaalselt üle 20 tuhande inimese eesmärgiga tõestada nende riigivastasust. Süütutele inimestele tembeldati külge absurdsed süüdistused, mille tulemusena pääses S:21 „eeluurimise vanglast“ainult 7 inimest eluga. Ülejäänud surid piinamise ja näljutamise tulemusel või hukati 15 kilomeetri kaugusel asunud tapmisväljadel, mida külastasime järgmisel päeval. Tapmisväljad on täis massihaude, kus paari ruutmeetri suurustele aladele oli sageli maetud üle 400 laiba. Hukkamisele määramisel ei olnud vahet, kas tegemist on mehe, naise või väikelapsega. Püssikuulide säästmise nimel mõrvati inimesed põllutöö riistadega ning sageli maeti elusalt. Kõige jubedam oli kuulda, et väikelapsi tapeti jalgadest kinni hoides ning suure hooga pead vastu puud virutades. Vangilaagri juhi sõnul tuli lapsi tappa eelkõige selleks, et juurida riigivastasus välja juba rohujuure tasandil ning kardeti, et ellujäätud lapsed võivad soovida tulevikus režiimile kätte maksta. .
Kuigi piinamisasutustes ja tapmisväljadel ei ole režiimi aegset hoonestust või piinamisinventari väga palju säilinud, loob iga samm õõvastava ettekujutuse kuidas süütuid inimesi julmalt piinati ja massiliselt mõrvati. Ehkki vangilaagri ja tapmisvälja külastamine tekitab vahel rõvedusest külmavärinaid, annab see elava ülevaadet Kambodža inimesi kummitavast õudust tekitavast minevikust. Triinule mõjusid genotsiidi paikade külastamine ja teemakohaste filmide vaatamine niivõrd emotsionaalselt, et tal hakkas kohalikest inimestest nii kahju, et oli nõus järgmisel päeval eakale tuk-tuki juhile isegi peale maksma, et aidata tal eluga toime tulla.
Üle kuu aja taas mere ääres
Viimati nägime merd kaks riiki tagasi Taimaal Koh Samui's. Olles üle kuu aja sisemaal ringi reisinud ja vihmametsi, koski ning kohalikku agraarelu uudistanud, ihkas meie hing juba kaua kuulda taas lainete kohinat.
Võtsime ette paaripäevase puhkuse Sihanoukvilles, ms asub Edela-Kambodžas Tai lahe ääres. Ehkki rannad Kambodžas ei ole niivõrd maalilised kui Tai ja Malaisia „postkaardisaartel“, oli tõeliselt mõnus päevitada valgel liivarannal ning hingata sisse soolast mereõhku ja pruunistada vahepeal heledaks muutunud kehasid. Rannas olles nägime sageli meie jaoks kummalist vaatepilti, kus kohalikud elanikud käivad riietega ujumas. Teksad või dressid jalas ning särgid seljas - jalutavad kohalikud justkui tänavalt merre ning naudivad üle 30 kraadises palavuses jahutavat merevett. Mõistan, et Kambodža inimestel on kommete kohaselt nahapinda ebasobiv paljastada, kuid kujutan ette kui ebameeldiv võib suplemise järgselt soolast kleepuvate riietega terve päeva ringi liikuda.
7/7/11
Mälumäng
Punktiseis pärast 13. vooru:
Nimi Kokku
Kaur 30
Aardo 29
Villu 24
Pets50 18
Martin 15
Tarvo 15
Siim 11
Heidi 8
Ott 6
7/4/11
Kambodža au ja hiilgus - Angkor Wat
Haruldased Irrawaddy jõedelfiinid Kraties vaadatud ning paar päeva Laosest puhatud, võtsime ette kõikide Kambodža turistide püha teeekonna Angkor Wati templi juurde. Bussireis Siam Reapi oli väsitav ja otsustasime järgmisel päeval varemete asemel Kagu-Aasia suurima järve Tonle Sap'i peale minna ning põliseid kalurikülasid väisata.
Nagu Kambodžale kombeks, algas ka järve külastamine ebameeldivuste ahelaga. Lisaks ülehinnatud laevapiletile taheti vaid sadama alas jalutamise eest 2$ ning põhjuseks toodi, et oleme välismaalased. Tolerantsuse, võrdsuse ja sõbraliku vastuvõtuni, mis tekitaks soovi riiki tulevikus taaskord külastada, on Kambodžas veel pikk maa minna. Tavalised inimesed on küll väga siirad ja toredad, ent kõik võimalikud ametnikud ja turismiagendid üritavad rändureid igal võimalusel koorida.
Pärast korrumptantide ja bürokraatia rägastiku läbimist ootas meid ees hämmastav vaatepilt elu võimalikkusest 21. sajandil. Kui mägikülades asusid tee äärtes ja metsades bambushütid, siis järvel olid need samad onnikesed ehitatud paatide peale ning kõik eluks vajalik on järve näol inimeste tagahoovis. Kohalikud pesevad ennast ja riideid järvevees, söök tuleb lauale otse järvepõhjast ning kogu omavaheline kauplemine käib paatidega ringi aerutades. Hõljuvas kalurikülas olid olemas kõik asutused toimivaks ühiskonnaks – lisaks koolile, ülikoolile, turgudele oli olemas hõljuv korvpalliväljak ja klubi koos piljardilauaga. Ei kujuta ainult ette kuidas piljardit lainetusega mängida saab.
Kalurikülade traditsioon on Kambodžas sajandeid vana ning märke veepeal elamisest leidub isegi Angkor Wati templis, mis oli ehitatud 12. sajandil. Ehkki kaluriküla on tänu televisiooni, hoogsa turismi, koolide ja meelelahutuse näol muutunud läänelikumaks, ei ole inimeste elustiil möödunud 900 aastaga kanalitel muutunud. Küla elanikud kolivad justkui teod oma majakestega kuival hooajal järve keskele ning vihmahooajal naasevad jõe suudmesse, toitutavad peamiselt järveandidest, magavad pool päeva võrkkiiges või mängivad malet.
Õhtu otsustasime veeta kultuurilainel ja suundusime kaema Kambodža tantsuetendust. Koos hõrgutava buffee õhtusöögiga, kus menüüs maitsvad traditsioonilised toidud, oli tantsuetenduse nautimine väga meeldiv viis õhtu mööda saatmiseks. Priidul on aga vist koduigatsus nii suur, et hämmastaval kombel suutis ta kõigi eksootiliste söökide seast oma taldrikule välja noppida ahjukartulid, porgandisalati ja sealiha.
Loomulikult ei saa Kambodžas ilma maailmakuulsa Angkor Wat'ita, mille logo leidub igal pool – lipul, kohalikul rahal, õllemargil, sigarettidel... Templikompleksi tähtsustatakse nii palju, et jääb mulje kui Kambodžal ei olekski millegi muuga hiilata kui ainult Angkor Wat'iga. Õnneks on tegemist tõesti võimsa keskusega, mis oma ajaloolise väärtuse, omanäolise arhitektuuri ja üllatavalt hästi säilinud detailidega võtab maailmaime mõõdu – seega tasub uhkustada.
12.sajandil ehitatud võimsast usukompleksist on tänapäeval järel umbes sada templit, millest enamus on lagunevad kivihunnikud, oodates oma aega – et uhkemate templite taastamise kõrvalt jõuataks nende juurde. Taastamine võtab aga tohutult aega - aega, mida väiksematel templitel kahjuks pole. Loodus teeb lammutustööd laastava kiirusega – puujuured lükkavad müüre laiali ning samblikud murendavad väärtuslikke bareljeefe. Püsib siiski lootus, et jõutakse ka Angkor Wat'i kõrvalt pisemate templite taastamisele, et Angkori templikompleks saaks ükspäev oma ajaloolises hiilguses taaskord särada.
Angkor Wat'i ehitati 900 000 orja abil 37 aastat kuni kuninga surmani. Peale kuninga surmna orjad põgenesid ning Angkor Wat ei saanudki kunagi valmis. Vähestel kohtadel on märgata kuidas seinagraveeringud on lõpetamata, kuna töötajad jooksid vabadusse. Koos orjadega ja pealinna kolimisega Phnom Pheni kadus ka elanikkond. Hiilgaegadel miljonilise populatsiooniga võimusümbol vajus unustuste hõlma.
Avastatud, unustatud ja taaskord avastatud – Angkor Wat hiilgab ja meelitab ligi kolm miljonit turisti aastas. Kompleksi külastamiseks müüakse isegi nädalapääsmeid, kuid otsustasime võtta Angkor Wat'i ja ümbritsevate tähtsamate templite avastamiseks ühe päeva, mis ei ole kindlasti piisav kogu ala hõlmamiseks. Siiski ei tahtnud endale mitmepäevaste piletitega tekitada templite üleküllust ja soovisime lahkuda auväärsest templialast positiivsete emotsioonidega. Angkor Wat'ist maksimumi saamiseks võtsime pooleteise tunniks giidi, kes meile huvitavaid lugusid rääkis ja pisikesi arhitektuuridetaile lahti seletas, millest iseseisvalt oleksime mööda jalutanud.
Külastasime ka paari ümbritsevat templit:
naeratavate nägude tempel Bayon
pusletempel Baphuon
džunglitempel Ta Prohm
Ainuke avatud huultega naeratav Apsara tantsija kahe tuhande seas Angkor Wati seinal
Giid osutus ka fotograafiks
Nagu Kambodžale kombeks, algas ka järve külastamine ebameeldivuste ahelaga. Lisaks ülehinnatud laevapiletile taheti vaid sadama alas jalutamise eest 2$ ning põhjuseks toodi, et oleme välismaalased. Tolerantsuse, võrdsuse ja sõbraliku vastuvõtuni, mis tekitaks soovi riiki tulevikus taaskord külastada, on Kambodžas veel pikk maa minna. Tavalised inimesed on küll väga siirad ja toredad, ent kõik võimalikud ametnikud ja turismiagendid üritavad rändureid igal võimalusel koorida. Pärast korrumptantide ja bürokraatia rägastiku läbimist ootas meid ees hämmastav vaatepilt elu võimalikkusest 21. sajandil. Kui mägikülades asusid tee äärtes ja metsades bambushütid, siis järvel olid need samad onnikesed ehitatud paatide peale ning kõik eluks vajalik on järve näol inimeste tagahoovis. Kohalikud pesevad ennast ja riideid järvevees, söök tuleb lauale otse järvepõhjast ning kogu omavaheline kauplemine käib paatidega ringi aerutades. Hõljuvas kalurikülas olid olemas kõik asutused toimivaks ühiskonnaks – lisaks koolile, ülikoolile, turgudele oli olemas hõljuv korvpalliväljak ja klubi koos piljardilauaga. Ei kujuta ainult ette kuidas piljardit lainetusega mängida saab.
Kalurikülade traditsioon on Kambodžas sajandeid vana ning märke veepeal elamisest leidub isegi Angkor Wati templis, mis oli ehitatud 12. sajandil. Ehkki kaluriküla on tänu televisiooni, hoogsa turismi, koolide ja meelelahutuse näol muutunud läänelikumaks, ei ole inimeste elustiil möödunud 900 aastaga kanalitel muutunud. Küla elanikud kolivad justkui teod oma majakestega kuival hooajal järve keskele ning vihmahooajal naasevad jõe suudmesse, toitutavad peamiselt järveandidest, magavad pool päeva võrkkiiges või mängivad malet.
Õhtu otsustasime veeta kultuurilainel ja suundusime kaema Kambodža tantsuetendust. Koos hõrgutava buffee õhtusöögiga, kus menüüs maitsvad traditsioonilised toidud, oli tantsuetenduse nautimine väga meeldiv viis õhtu mööda saatmiseks. Priidul on aga vist koduigatsus nii suur, et hämmastaval kombel suutis ta kõigi eksootiliste söökide seast oma taldrikule välja noppida ahjukartulid, porgandisalati ja sealiha.
Loomulikult ei saa Kambodžas ilma maailmakuulsa Angkor Wat'ita, mille logo leidub igal pool – lipul, kohalikul rahal, õllemargil, sigarettidel... Templikompleksi tähtsustatakse nii palju, et jääb mulje kui Kambodžal ei olekski millegi muuga hiilata kui ainult Angkor Wat'iga. Õnneks on tegemist tõesti võimsa keskusega, mis oma ajaloolise väärtuse, omanäolise arhitektuuri ja üllatavalt hästi säilinud detailidega võtab maailmaime mõõdu – seega tasub uhkustada.
12.sajandil ehitatud võimsast usukompleksist on tänapäeval järel umbes sada templit, millest enamus on lagunevad kivihunnikud, oodates oma aega – et uhkemate templite taastamise kõrvalt jõuataks nende juurde. Taastamine võtab aga tohutult aega - aega, mida väiksematel templitel kahjuks pole. Loodus teeb lammutustööd laastava kiirusega – puujuured lükkavad müüre laiali ning samblikud murendavad väärtuslikke bareljeefe. Püsib siiski lootus, et jõutakse ka Angkor Wat'i kõrvalt pisemate templite taastamisele, et Angkori templikompleks saaks ükspäev oma ajaloolises hiilguses taaskord särada.Angkor Wat'i ehitati 900 000 orja abil 37 aastat kuni kuninga surmani. Peale kuninga surmna orjad põgenesid ning Angkor Wat ei saanudki kunagi valmis. Vähestel kohtadel on märgata kuidas seinagraveeringud on lõpetamata, kuna töötajad jooksid vabadusse. Koos orjadega ja pealinna kolimisega Phnom Pheni kadus ka elanikkond. Hiilgaegadel miljonilise populatsiooniga võimusümbol vajus unustuste hõlma.
Avastatud, unustatud ja taaskord avastatud – Angkor Wat hiilgab ja meelitab ligi kolm miljonit turisti aastas. Kompleksi külastamiseks müüakse isegi nädalapääsmeid, kuid otsustasime võtta Angkor Wat'i ja ümbritsevate tähtsamate templite avastamiseks ühe päeva, mis ei ole kindlasti piisav kogu ala hõlmamiseks. Siiski ei tahtnud endale mitmepäevaste piletitega tekitada templite üleküllust ja soovisime lahkuda auväärsest templialast positiivsete emotsioonidega. Angkor Wat'ist maksimumi saamiseks võtsime pooleteise tunniks giidi, kes meile huvitavaid lugusid rääkis ja pisikesi arhitektuuridetaile lahti seletas, millest iseseisvalt oleksime mööda jalutanud. Külastasime ka paari ümbritsevat templit:
7/3/11
Tere tulemast Kambodžasse – palun üks dollar
Kaks dollarit Laosest väljumisel piirivalvurile templi löömiseks, üks dollar Kambodža „tervise kontrolli“ inspektorile ja veel üks roheline paberraha Kambodža piirivalvuri taskusse templi löömiseks – tere tulemast Kambodžasse.
Korrumpeerunud piiriametnikega teevad koostööd kõik reisiagentuurid, kes omakorda üritavad muretutelt rändajatelt lisadollareid välja meelitada. Nägime juhust, kus ühel saksa tüdrukul ei olnud viisa jaoks kahte passipilti kaasas, mille eest ta pidi bussijuhile tasuma neli dollarit, kes probleemi lubas klaarida. Lahendus oli niivõrd lihtne, et ei teadnud kas tüdrukust kahju tunda või lihtsalt naerda. Sohvril oli varutud kümneid erinevaid näopilte, mille ta lihtsalt viisadokumendile kleepis ehk põhimõtteliselt maksis tüdruk neli dollarit dokumentide võltsimise eest, millest tetrist mängivatel piirivalvuritel suurt sooja ega külma ei olnud.
Igapäevane kopsikutäis jahutavat vihmavett:
Korrumpeerunud piiriametnikega teevad koostööd kõik reisiagentuurid, kes omakorda üritavad muretutelt rändajatelt lisadollareid välja meelitada. Nägime juhust, kus ühel saksa tüdrukul ei olnud viisa jaoks kahte passipilti kaasas, mille eest ta pidi bussijuhile tasuma neli dollarit, kes probleemi lubas klaarida. Lahendus oli niivõrd lihtne, et ei teadnud kas tüdrukust kahju tunda või lihtsalt naerda. Sohvril oli varutud kümneid erinevaid näopilte, mille ta lihtsalt viisadokumendile kleepis ehk põhimõtteliselt maksis tüdruk neli dollarit dokumentide võltsimise eest, millest tetrist mängivatel piirivalvuritel suurt sooja ega külma ei olnud.
Igapäevane kopsikutäis jahutavat vihmavett:
7/2/11
Laose lasteaed
Ainuke sõna mida pärast Laosest lahkumist kohalikus keeles mäletame on Sabaidee. Seda tänu Laose lastele. Motorolleri või jalgrattaga bambusehüttidest külade vahel ringi sõites jooksid lapsed igast teisest hütist tänavale, et meile lehvitada ja Sabaidee hõigata. Rõõm oli laste näol ja sära silmis kui samaga vastasime.
Lapsi on Laoses tõesti massidena – igas majapidamises on mitu last, mistõttu on Laoses alla 14 aastasi 36,7% ja eakate protsent vaid 3,7! Kohalikud hakkavad lapsi saama väga noores vanuses. Tänavapildis nägime sageli, kuidas hinnatavalt 16-17 aastased kantseldavad väikelastega, ehk Laoses on normaalne kui alles lapsed lapsi saavad. Kurioossel kombel on ideaalseks laste arvuks peres viis ning kui kohalikelt küsida, miks just nii palju, siis vastatakse meile ehmatavalt, et osad surevad paraku ära. Väikeste laste suremisse suhtutakse emotsioonitult kui paratamatusse tõsiasja. Justkui looduslik valik, kus tugevamad jäävad ellu.
Ka laste kasvatamispoliitika on Laoses väga erinev võrreldes lääne ühiskonnaga. Kuigi lapsi on palju, pole näinud ühtegi ema käru või vankrit lükkamas. Lapsi kantakse süles või rätikutes, mistõttu õpivad nad ilmselt ka kiiremini iseseisvalt kõndima. Austraaliaga võrreldes on seis vastupidine – seal ei olnud imekspandav kui 5-6 aastaseid lapsi vanemad ringi kärutasid. Juba nii noorest saati algav vähene aktiivsus ja võimetus oma lihaseid kasutada on otsetee ülekaalule, mida Laoses ei eksisteeri, aga Austraalias üle mõistuse palju.
Kui Eestis kaasneb lapse saamisega lisaks rõõmule ka tihti majanduslikud probleemid, siis Laose muretus ühiskonnas järglase saamine rahakoti pihta niivõrd ei löö. Laose lapsed mähkmeid ei kanna ning vanematel pole vaja kulutada vankrite, turvatoolide ja kõrisevate värviliste mänguasjade peale. Laose lastel ei ole internetti, telefone, telerit, playstationit. Lapsed jooksevad õues karjamaadel ringi siiras naeratus näol.
Eelkõige nähakse uue lapse sünnil võimalusi. Põllumajanduslikus ühiskonnas on oluline, et peres oleks palju lapsi, kes aitavad juba väiksena kaasa põlluharimisel ja karjakasvatamisel ning lööksid kaasa „pereärides“. Tihitipeale on need just lapsed, kes teeääres mööduvatele turistidele ja kohalikele puuvilju ja maisi müüvad ning pererestoranides kliente teenindavad või nõusid pesevad. Igapäevane on vaatepilt, kus vaevu kooliealine laps juhib lehmakarja teekõrval.
Palju on lapsi, kes elavad suurematest linnadest eemal pisikestes külades ning pole kunagi oma külast väljaspool käinud. Nad elavad oma ühiskonnas teadmata mis on suured toidupoed, uhked majad ja autod, sätendavad reklaamtuled, liikluskeerised ja muu igapäevasele tsivilisatsioonile omane. Ehkki tundub nagu lapsed kasvaksid idüllilises ja muretus keskkonnas ei ole see riigi ja ühiskonna arengut silmas pidades jätkusuutlik. Tundmata mis asub väljaspool, on nad rahul oma eluga sellisena nagu ta on, neil puuduvad ambitsioonid pürgida edasi ja kõrgemale, kuna nad ei tea, et kuhugi on üldse võimalik edasi jõuda. Nii jääbki Laos tõenäoliselt veel pikaks ajaks vaeseks killustunud hõimudega agraarühiskonnaks.
Lapsi on Laoses tõesti massidena – igas majapidamises on mitu last, mistõttu on Laoses alla 14 aastasi 36,7% ja eakate protsent vaid 3,7! Kohalikud hakkavad lapsi saama väga noores vanuses. Tänavapildis nägime sageli, kuidas hinnatavalt 16-17 aastased kantseldavad väikelastega, ehk Laoses on normaalne kui alles lapsed lapsi saavad. Kurioossel kombel on ideaalseks laste arvuks peres viis ning kui kohalikelt küsida, miks just nii palju, siis vastatakse meile ehmatavalt, et osad surevad paraku ära. Väikeste laste suremisse suhtutakse emotsioonitult kui paratamatusse tõsiasja. Justkui looduslik valik, kus tugevamad jäävad ellu.Ka laste kasvatamispoliitika on Laoses väga erinev võrreldes lääne ühiskonnaga. Kuigi lapsi on palju, pole näinud ühtegi ema käru või vankrit lükkamas. Lapsi kantakse süles või rätikutes, mistõttu õpivad nad ilmselt ka kiiremini iseseisvalt kõndima. Austraaliaga võrreldes on seis vastupidine – seal ei olnud imekspandav kui 5-6 aastaseid lapsi vanemad ringi kärutasid. Juba nii noorest saati algav vähene aktiivsus ja võimetus oma lihaseid kasutada on otsetee ülekaalule, mida Laoses ei eksisteeri, aga Austraalias üle mõistuse palju.
Kui Eestis kaasneb lapse saamisega lisaks rõõmule ka tihti majanduslikud probleemid, siis Laose muretus ühiskonnas järglase saamine rahakoti pihta niivõrd ei löö. Laose lapsed mähkmeid ei kanna ning vanematel pole vaja kulutada vankrite, turvatoolide ja kõrisevate värviliste mänguasjade peale. Laose lastel ei ole internetti, telefone, telerit, playstationit. Lapsed jooksevad õues karjamaadel ringi siiras naeratus näol.
Eelkõige nähakse uue lapse sünnil võimalusi. Põllumajanduslikus ühiskonnas on oluline, et peres oleks palju lapsi, kes aitavad juba väiksena kaasa põlluharimisel ja karjakasvatamisel ning lööksid kaasa „pereärides“. Tihitipeale on need just lapsed, kes teeääres mööduvatele turistidele ja kohalikele puuvilju ja maisi müüvad ning pererestoranides kliente teenindavad või nõusid pesevad. Igapäevane on vaatepilt, kus vaevu kooliealine laps juhib lehmakarja teekõrval.
Palju on lapsi, kes elavad suurematest linnadest eemal pisikestes külades ning pole kunagi oma külast väljaspool käinud. Nad elavad oma ühiskonnas teadmata mis on suured toidupoed, uhked majad ja autod, sätendavad reklaamtuled, liikluskeerised ja muu igapäevasele tsivilisatsioonile omane. Ehkki tundub nagu lapsed kasvaksid idüllilises ja muretus keskkonnas ei ole see riigi ja ühiskonna arengut silmas pidades jätkusuutlik. Tundmata mis asub väljaspool, on nad rahul oma eluga sellisena nagu ta on, neil puuduvad ambitsioonid pürgida edasi ja kõrgemale, kuna nad ei tea, et kuhugi on üldse võimalik edasi jõuda. Nii jääbki Laos tõenäoliselt veel pikaks ajaks vaeseks killustunud hõimudega agraarühiskonnaks.
Subscribe to:
Posts (Atom)