Le Roi est mort, vive le Roi! Meie seiklused James Cooki radadel Austraalias ja Aasias jõudsid finišisse 2011. aasta juulis ja sellega lõppes üks ajajärk Kullapalavikus. Siiski otsustasime jätkata uute reisimälestuste talletamist ajaveebi, et tulevikus oleks koht, kus heldimusega meenutada ühiseid maadeavastusi.

Kullapalavik on surnud, elagu Kullapalavik!

3/30/11

Seljakotid selga.. parampapapapaa...

Uus-Meremaalt jõudsime möödunud teisipäeval Brisbane'i. Lennujaamast väljudes tundsime koheselt, et nüüd algab meie jaoks suvi. Termomeetrid küündisid 35 kraadini ning õhus valitses niiskus, mida viimati tundsime septembris Shanghais. Üle 30-kraadine palavus kestis veel järgmised kolm päeva ning troopiline kliima on meile seda erilisem, et Austraalias algas juba sügis ja ikka valitseb kuumus, mida Eestis kohtab vaid üksikuid päevi aastas.

Üldiselt on Brisbane nooruslik ja tudengirohke linn, mida läbib suur ja käänuline jõgi. Ookeani lähedusele vaatamata puudub siin korralik rand. Suvitamiseks tuleb sõita Gold Coasti või Sunshine Coasti, mis asuvad ca 100km kaugusel, kuid on ühistranspordi abil kergesti ligipääsetavad. Miinuseks on aga ühistranspordi kulukus, kuna puuduvad päeva-, nädala- ja kuupiletid ning üksikpilet on üsnagi kallis. Peaaegu alati ühistransporti kasutades oleme kokku puutunud piletikontrolöridega, niiet ilma piletita kindlasti sõita ei julge.

Enne Brisbane'i tulekut rõhutasid Melbourne'i kolleegid, et alles Queenslandis kohtame tõelisi australlasi. Ei mõtle siinkohal aborigeene, vaid eelkõige siiraid ja vahetuid inimesi, kellele meeldib lobiseda ja kes ei torma Melbourne'i ja Sydney kombel peatänavatel. Juba esimestel tundidel kogesimegi Queenslandi inimeste toredust ja lahkust, mille ehedaks näiteks oli kohaliku naise otsus, meid raudteejaamast autoga hostelisse sõidutada. Tal hakkas kahju, kuna meil olid nii suured pagasid ja täpselt ei teadnud kuhu läheme. Inimeste siiruse ja vahetusega puutub Queenslandis kokku igapäevaselt. Poodides on tavaline, kui poemüüja küsib „How are you?“ mitte pelgalt viisaksusest, vaid siirast huvist kuidas sul läheb ja kust pärit oled. Kliendi ja müüja vestlus võib kesta minuteid hoolimata üha pikenevast kassajärjekorrast.

Kuna hostel, kuhu me esimesteks päevadeks maabusime, oli ääretult närune (magasime põhimõtteliselt möbleeritud garaažis), oli meie esmaseks prioriteediks uue kodu leidmine. Ehkki läksime väikese riski peale, kuna korteri üürimine tähendab vähemalt kuuks ajaks Brisbane'i jäämist. Teadmata kas töökoha linnas leiame, sai juba kolmandal päeval meie uueks koduks kesklinnast 15 minuti jalutuskäigu kaugusel asuv mõnus kolmetoaline korter. Eluruume jagame seekord Hispaania-Kuuba abielupaariga, kes õpivad algtasemel inglise keelt, mistõttu meie omavahelised vestlused on küllaltki primitiivsel tasandil. Samas oleme endale seadnud eesmärgi, et enne kui Brisbane'ist lahkume, võiksime osata 200-300 sõna hispaania keeles.

Kodu leitud - algasid meie tööotsingud. Ehkki Brisbane on kahe miljoni elanikuga suurlinn, on tööd siin leida märgatavalt raskem kui Melbournes. Põhjuseks võib olla möödunud üleujutused, mis laastasid farme ning enamus backpackeritest on koondunud linnadesse. Lisaks algas ka sügis ja turismihooaeg on vaibumas, mis jällegi vähendab töökohtade arvu. Oleme eesmärgiks seadnud, et kui reedeks tööd pole saanud, kolime mujale - kuhu, seda veel ei oska öelda, ehk nüüd algabki ränduri elu.

Seega... "Seljakotid selga.. parampapapaa.. koju jäägu tsumadan.."

3/29/11

Purskav, tossav ja haisev, kuid kaunis Uus-Meremaa

Kuigi nädal on juba Uus-Meremaa reisist möödas, teeme siiski väikse ülevaate puhkuse teisest poolest.

Kui meie reisi esimesi päevi iseloomustasid helesinised mereveed ja valged liivarannad, siis Uus-Meremaa puhkuse teist poolt iseloomustasid suitsevad kraatrid, purskavad keisrid ja võimsad vulkaanikoonused.


Valge saare külastuse järel võtsime suuna sisemaale Rotorua'sse, kus teadsime olevat Uus-Meremaa kõige aktiivsem maakoor, ehk piirkond, kus kõige enam tossab, purskab ja variseb. Piirkond nägi välja kui kuumaastik ning erines Valgest saarest veelgi suuremate kraatrite ning värvikirevuse poolest.

Loodus on ikka väga võimas, kuid vahepeal ka väga haisev. Kui valgel saarel jagati meile haisu ja gaaside kaitseks respiraatoreid, siis Rotorua piirkonnas pidime leppima püsiva mädamuna haisuga ning eks paistab mitme pesukorraga, me selle leha riietelt maha saame.

Uus-Meremaa retke viimaste päevade kulminatsiooniks oli kindlasti 19,4 kilomeetrine rännak Tongario rahvuspargis üle 2200 meetri kõrguse vulkaanikoonuse. Matka reklaambrožüürid reklaamisid retke 8-9 tunnisena ning infopunktist teatati meile, et kõrgustes võib temperatuur langeda -2 kraadini. Seepärast valmistusimegi tõeliseks ekstreemsuseks ning ostsime rohkelt energiarikast näksimist ning kotti sai pakitud ka mitmed dressipluusid ja sokid, mida vajadusel saaks kinnastena kasutada:)

Rännak pilvede piirile ei olnud üldse füüsiliselt nii raske kui esialgselt pelgasime. Pärast paari järsemat ja väsitavamat tõusu, olime juba esimeste tundide jooksul jõudnud teekonna kõrgemaisse punkti – 1900 meetri kõrgusel asuva vulkaanikoonuse tippu. Kuna üleval oli küllaltki tuuline, külm ning nähtavus udu ja pilvede tõttu ca 20 meetrit, suundusime peagi alla tagasi. Teel avanesid meile imekaunid vaated vulkaanile, punasele kraatrile, helesinistele auravatele järvesilmadele ja mägistele taimkatteta maastikutele.

Tagasi alla viis meid 10km sabiilset langust, mis oli isegi väsitavam kui üles ronimine. 5,5 tunniga matkarada läbitud, valdas meid väsimus, valutavad jalad ja tühi kõht, kuid ka õilis rõõm olla tagasi
merepinnaga ühel tasemel.

Viimastel päevadel Uus-Meremaal ei olnud me ilmataadi poolt õnnistatud – ilm oli väga pilvine ja vihmane. Seetõttu külastasime Aucklandi ja selle ümbrust. Auckland meenutas veidi tudengilinna Tartut, kus noored erinevate ülikooli hoonete vahel ring tormavad ja pargipinkidel õpivad. Tekkis hea kodune tunne ja isegi igatsus juba ise ülikooli tagasi minna ja tudengielu nautida.

Uus-Meremaa on kindlasti üks looduskaunemaid riike maailmas ning 8 päeva ei ole seal reisimiseks piisav. Meid valdas justkui soomlaste tunne, kes tulevad rikkamast naaberriigist üle lahe šopama ja elumerelainetesse suplema. Hinnad olid numbriliselt üldjoontes samad mis Austraalias, kuid raha kurss on neljandiku võrra madalam. Seega Austraalias raha teenides on odav minna Uus-Meremaale reisile. Eestiga võrreldes oli kõik siiski aga küllaltki kallis.

3/25/11

Kullapalaviku mälumäng



Punktiseis pärast 7.vooru:

Aardo 16
Kaur 15
Martin 15
Villu 14
Pets 11
Tarts 10
Heidi 8
Siim 8
Ott 4

3/22/11

Justkui National Geographic'u ajakirjas

Aastal 1769 jõudis James Cook oma kuulsaimal merereisil ka Uus-Meremaani. Enne mandrile jõudmist silmas ta horisondil väikest saart, mis oli pidevalt valge pilvega kaetud ning nimetas saare White Island'iks (Valgeks Saareks). Cook saarele ei astunud ning ei saanudki teada, et tegemist on vulkaaniga, see-eest jõudsime mõne päeva eest saarele meie ning nägime esimest korda elus aktiivset vulkaanikraatrit.

Valgele saarele jõudmiseks pidime võtma spetsiaalse kruiisi Whakatanest, mis asub riigi kirde osas, Vaikse ookeani kaldal. Aktiivsele vulkaanile minek tekitas esmalt ärevust. Seismiline aktiivsus on aga olnud stabiilne alates viimasest, 2001 aasta vulkaanipurskest, mistõttu saar on atraktiivne ja senini ohutu turismimagnet. Sihtpunkti jõudes ulatati kõigile kohustuslikud kiivrid ning respiraatorid. Esmalt küll mõtlesime, et gaasimaskid on järjekordne näide heaoluühiskonna liigsest muretsemisest juhuks kui vulkaan purskama peaks hakkama. Tossavate järvede juures selgus respiraatorite jaotamise tõeline vajadus. Nimelt oli õhk tihke gaasidest, tahmast ja aurust, mis ajas kurgu kähedaks ja pani inimesed köhima.

Lisaks keevatele järvesilmadele ning mäe sisemusest väljuvatele ülikuumadele aurujugadele, mis meenutasid ööklubides meeleolu loovaid tossupuhureid, vaimustas meid vulkaani maastiku värvikirevus. Terve saar oli kolla-valge-puna-lilla-kirju ning iga värv esindas ühte Mendelejevi tabeli elementi, mida vulkaan ohtralt toodab. Kollane oli kõige enam levinuim värv ning esindab sulfaati, mida kasutatakse ravimiste valmistamisel. Punane oli rauamaagi värv, magneesium andis maastikule lillaka tooni ning valge oli sool, mida samuti leidus lademetes. Maapõue rikkustest tulenevalt on Valge saar olnud läbi aegade kaevandajate huviorbiidis, kuid ootamatud vulkaanipursked, maalihked ja juba kahe meetri sügavusel leviv 200 kraadine aur ei võimaldanud saart maavarade saamise eesmärkidel ära kasutada.

Valge saare külaskäigu üks eredamad hetki oli tagasiteel mandrile. Äkitselt ilmusid veepiirile sajad delfiinid, kes hüpeldes kihutasid meie poole ning hakkasid mängeldes jahiga võidu ujuma. Meid valdas fantastiline tunne nähes kahe meetri kauguselt delfiini parvesid ning tekkis soov hüpata üle parda kristallselgesse vette delfiinidega ujuma. Vette hüppamise kihku vähendas mõne ajapärast turistide seas tekkinud elevus, mille põhjustas jahiga kaasa ujuv vasarpea hai. Kiskja loomulikult meile ohtu ei kujutanud, kuid põnev oli jälgida filmidest tuttava kolmnurkse uime tegevust. Lisaks kahe vasarpea hai nägemisele kohtasime tagasiteel suurt kahe-kolme meetrist raid. Väga imeline oli veeta päeva keskkonnas, mida lapsest saati harjunud nägema ainult National Geographicu dokumentaalidest.

3/17/11

Good By Melbourne - Howdy Ho New Zealand

Kui Priit Triinuga hommikul kell 4 lennuki peale jõudis, avastas lennufirma Quantas, et kohustuslik lennukikontroll on tegemata. Mõtlesime, et väike hilinemine ei ole hullu ning lisaks saime 20 dollarised kupongid, mille eest oli võimalik hommikusööki ning ajakirju soetada. Pooleteise tunnise viivituse järel suundusime taas lennukile ning stjuardess lausus hollywoodilikult „Take Two“.

Seekord ei piisanud ka kahest duublist ning hoovõttu alustanud lennuk keerati tehniliste probleemide tõttu taas terminali. Pärast 1,5 tunnist lennukis ootamist teatas kapten, et lend on tühistatud. Suundusime murelikult terminali, teadmata mis meist saab.

Kolm on kohtu seadus- peale viie tunnist hilinemist ja kolmandat korda lennukile pardale minekut jõudsime siiski õnnelikult plaksutuste saatel Aucklandi.

Kuna esimene päev oli hilinemiste tõttu rikutud, suundusime kohe Coromandel'i poolsaarele ööbima. Järgmisel päeval tervitas meid päike ja 27 kraadi sooja. Loomulikult ei saanud me ilusal ilmal raisku minna ja suundusime poolsaare piltilusatele rannaliivadele. Päeva kulminatsiooniks oli kolme tunnine kayaki matk Vaikse ookeani rannikul. Terve Uus-Meremaa põhjarannik on üks suur vulkaanipursete tagajärg.Seetõttu oli kayakiga sõit unustamatu, läbides koopaid, kanaleid ja lainete räsitud rannaribasid.

Päras päikeseloojangut viis tee meid Hot Water Beachi (kuumade vette randa), kus on võimalik mõõna ajal endale rannaliiva kuumavee vann kaevata. Nimelt on meres, liiva all, kuumavee allikad, mis päeval soojendavad merevett ja kuid mõõnaajal loovad Uus-Meremaa ühe suurima turismimagneti. Olime Priiduga veidi väheinformeeritud ning hakkasime suvalisel kohal auku kaevama. Sooja vett aga ei kusagil. Mõne aja pärast kuulsime, et vanni saab kaevata vaid kindlate kohtade peal, kus liiv juba kuum ehk liiva all allikad. Liiv ning vesi olid nii kuumad, et kaua ei saanud ühe koha peal seistagi.

Edasi järgisime James Cook'i radu ning suundusime Uus-Meremaa kõige aktiivsema vulkaani juurde, kuid sellest juba järgmine kord.

3/9/11

Mida teavad austraallased Eestist?

Käisime Priiduga linnas ringi, suhtlesime kohalikkega ning uurisime mida austraallased teavad Eestist. Põhiliselt teati Eesti geograafilist asukohta, Eurovisioonil osalemist ning varasemat kuulumist Nõukogude Liitu. Laialdased teadmised võivad tuleneda sellest, et Austraalia on väga multikultuurne, kus elab palju erinevaid Euroopa rahvusi. Küsitletud asiaadid ei olnud see-eest Eestist kuulnudki.

3/4/11

Kullapalaviku mälumäng



Punktiseis:
Aardo 11
Kaur 10
Martin 10
Pets 9
Villu 9
Tarts 8
Heidi 5
Siim 5
Ott 4
Viktoria 3
Lauri 2

P.s Ülaloleval pildil ei pruugi olla seost mälumängu küsimustega ning võib olla pandud eesmärgiga teid segadusse ajada:)