Turistina Melbourne's

Laupäeval külastasime esimest korda Melbourne'i kesklinna. Kui St. Kilda meenutab oma olemuselt väikelinna, siis CBDs (Central Business District) tundsime juba suurlinna õhkkonda.

Peale jalgpalli vaatamist tõusime 300 meetrit taeva poole ehk suundusime lõunapoolkera kõrgeimale vaatamisplatvormile “Eureka Skydeck”, kus 88 korrusel tundub terve Melbourne olevat justkui kolossaalne legolinn. 38 sekundiga viis lift 88-le korrusele, liikudes kiiremini kui 9 meetrit sekundis. Torni jõudsime täpselt päikeseloojangu ajaks ning nautisime romantilist Melbourne'i õhtutulede sära. Vaateplatvorm oli niivõrd hubane, et järgmine kord peaks kaasa võtma kaks pokaali ja pudel veini ning mõnusalt diivanitel mustmiljonivaadet nautima.

Pühapäeval jätkus linnaga tutvumine. Käisime Melbourne'i botaanikaaias, mis oli nii suur, et kahe tunniga jõudsime sellest läbi jalutada 1/3-u . Botaanikaaed, mis asutati 1846 aastal, asub 38 hektari suurusel alal ja seal on üle 10 000 erineva taimeliigi üle terve maailma, lisaks rohkelt erinevaid linde. Jalutades oli selline tunne nagu oleksime sattunud džunglisse – kõrged palmid, metsikud taimed ja lindude häälitsused olid võimsad. Keset botaanikaaeda oli väike järv, kus ujusid lisaks veelindudele suured angerja laadsed kalad.

Üle pika aja nautida vaba päeva ja suveilma – sinine taevas, päike ja üle 20 soojakraadi – seda olime juba ammu igatsenud. Vahepealsed vihmad ja Austraalia üks jahedamaid regioone pani juba kahtlema, kas Melbourne oli ikka õige reisi alguspunkt.

P.S Picasas on üleval ka uuemad pildid.

Spordimured Austraalias

Laupäeval toimus Austraalia aasta suurim spordisündmus - Austraalia jalgpalli finaalmäng, mida jälgis Melbourne'i staadionil 100 016 pealtvaatajat. Ka meid tabas jalgpallimaania ning suundusime Federation Square'ile koos ca 10 000 jalgpalli fänniga mängu jälgima.

Finaalmängu jälgimine oli väga võimas elamus, mis paraku lõppes paraja pettumusega - nimelt lõppes mäng viigiga!! Kuidas on võimalik, et Austraalia suurim spordisündmus, millest meedia räägib nädalaid enne ürituse toimumist ning kus mängus valatakse 80 minutit higi,verd ja pisaraid, võib lõppeda viigilise tulemusega ning võitjat välja ei kuulutatagi. Kas on veel selline spordiala maailmas olemas?

Kuna viigist tekkis meeletu rahulolematus muudeti suurte traditsioonidega mängu reegleid ning tuleval laupäeval peetakse kordusmäng, kus normaalaja viigiga lõppemise korral tuleb lisaaeg. Igatahes pahameel on suur ning inimesed muudavad oma pulmaplaanegi selle tulemusel ning ajakirjandusel on jälle, millest nädalaid kirutada.

Jalgpallifinaali kordamine on aga pahaseks teinud teise suure spordiala rugbi toetajad kuna nende finaal toimub pühapäeval Sydneys ning jalgpalli finaali kordamine laupäeval varjutab rugbi suurmängu.

Peale Austraalia jalgpalli skandaali, on meedias peamiseks sporditeemaks nädalavahetusel algavad Commonwealth'i mängud New Delhis. Samuti suurte traditsioonidega võistlusi, mida võib nimetada väikesteks olümpiamängudeks, varjutab terrorismioht, mille tõenäosuseks on hinnatud 80%. Lisaks selgus et paljude spordiehitiste turvalisuse sertifikaadid on võltsitud ning kõige tipuks varises möödunud nädalal kokku peastaadioni sild ning raskejõustikuareeni lagi. Seega on paljud Austraalia sportlased sellest võistlusest loobunud ning rahvas muretseb, mis nendest võistlustest niimoodi tulevikus üldse saab.

PS. Reedel algab ka Melbourne'is jalgratta maantesõidu MM, kuhu alguses pidime vabatahtlikeks minema, kuid tõusnud töökoormuse tõttu jätsime selle töö kahjuks ära.

Jurjevist-Austraaliasse mälumäng

Punktiseis pärast kolmandat vooru:
Villu - 4
Sirts - 4
Timo - 4
Aardo -4
Martin - 3
Pets - 3
Kati -3
Mr. A - 3
Ilmar - 2
Riho - 2
Kaur - 1

Jõudu vastamisel!

"Jalgpall" võtab võimust...

Austraaliat on tabanud totaalne jalgpalli hullus. Eile kogunes 100 000 inimest paraadiks, et toetada oma kodumeeskonda – Tartus on sama palju elanikke. Inimesed kaunistavad oma majafassaade jalgpalli meeskonna logode ja värvidega (punane, valge, must), samuti poeakendel, raamatukogus, autodel on jalka sümboolika. Telerist näitab kõikide kanalite peal ainult jalgpalli saateid, ajalehtede esikaaned juba mitu päeva ainult jalkaga seotud. Uskumatu kui palju räägitakse mängust, mis pole veel toimunudki. Kui natukenegi linnas ringi jalutada, siis pole lihtsat võimalik jalgpallist mööda vaadata – terve Melbourne on puna-valge-must.

Meie odavaid jalgrattad juba vaikselt lagunevad. Priit pidi oma rattal kummid ära vahetama. Lisaks tuli eile üks pedaal küljest ära. Triinu jalgratas aga nii katki, et selle parandamine läheks mitu korda kallimaks kui ratas ise maksis. Seega peab vaikselt hakkama mõtlema teiste transpordi vahendite peale.

Triinul on aga juba eelmisest nädalast uus töö teises kohvikus. Töö on väga vaheldusrikas, kuna teha tuleb kõike – köögis abistada, kliente teenindada, võileibu valmistada jne. Tööajad on ideaalsed, kuna kõik õhtud ja nädalavahetused on vabad. Hetkel tööl ¾ kohaga. Positiivne on see, et süüa saab tasuta ja sageli jääb nii palju valmissööki alles, et saab ka õhtusöögi omale kaasa pa kkida. Repubicaga ei tulnud kahjuks midagi välja, kuna nad tahtsid endale profesionaalsemat töötajat, keda ei peaks välja koolitama. Triin aga väga palju Austraalia söögi ja joogi traditsioonidest veel ei jaga – juba õlle ja veinimarke on nii palju erinevaid.

Eelmine nädal käisime Linden'i kaasaegse kunsti muuseumis. Kui tavaliselt on kunstimuuseumites maalid ja skulptuurid, siis seal olid ruumid kunstiliselt kujundatud. Igaljuhul väga põnev vaheldus klassikalisele kunstile (allpool pilt kunstimuuseumist).

Neljapäeval sattusime poes kokku teiste eestlastega, kellega vahetasime ka kontaktandmeid. Eestlased on Melbourne's küllaltki aktiivsed – toimuvad erinevad saunaõhtud, tantsupeod, jalgrattamatkad. Seega on meil nüüd suurepärane võimalu teiste eestlastega suhelda. Järgmine üritus on Uno Loobi kontsert :)

Vahelduses väike hinnavõrdlus – mobiiliga rääkimine Austraalias:

• kõnealustustasu 0,39$

• minutihind 0,89$ (kõnedel minutiline arvestus)

• sõnum 0,29$

Jurjevist-Austraaliasse mälumäng

Päevakajaline Austraalias

1. Austraalia valitsuse kinnitamine – esmakordselt pärast Teist maailmasõda kinnitati Austraalias ametisse vähemusvalitus. Peaministriks ennistati Julia Gillard (Tööpartei).
2. Oprah tuleb Austraaliasse. Naine, kes teenib aastas 120 miljonit dollarit (USD) tuleb Sydney ooperimajja saateid tegema - terve Austraalia on arust ära! Öeldakse, et Oprah suudab Austraaliat palju paremini turustada kui ükskõik milline PR kampaania.
3. Austraalia jalgpalli finaal – najakas mäng, mis on kombinatsioon rugbist ja jalgpallist ning kus erilisi oskusi, peale kiiruse ja suuruse, ei ole vaja. See on populaarseim spordiala Austraalias ning eriti just Victoria osariigis.

Isegi toidupoe akendel ilutses kodumeeskonna sümboolika------->

...ja tagasi meie uudiste juurde:
Priidul on juba kaks töökohta. Teisipäevast alates on Priit poole kohaga Mehhiko restoranis, kus hetkel täidab õpipoisi rolli ning teeb kõike muud peale tellimuste vastu võtmise. Töö on meeletult raske, kuna koht on väga populaarne. Õhtuti on ca 100 broneeringut ning inimesed ootavad järjekorras, et restorani pääseda. Tempo poolest meenutab suvist Pärnu Steffani restorani, ehkki välimus, menüü ja teenindus on siin palju elitaarsem.

Teine töö on kolimisfirmas, kus samuti tuleb alguses täita õpipoisi rolli 15$ eest tunnis, kuid see-eest saab palju töötunde. Kolimine on suhteliselt nüri töö, kuid samas kohtub ka huvitavate inimestega. Esimesel tööpäeval (reedel) õnnestus kohe sattuda kahe kolijate õudusunenäo otsa – ühel objektil tuli ühena esemetest kolida klaverit ning teisel piljardilauda. Raskeks teeb olukorra see, et kolijaid on alati kaks ning seega tuleb ka klaverite ja piljardilaudadega kahekesi hakkama saada või paluda töö tellijate abi.

Tööd on õnneks palju ning ka rahamured said mõneks ajaks lahendatud. Reedel oli 12 tunnine tööpäev ning laupäeval oli päeval viis tundi kolimist ning õhtul 5,5 tundi restoranitööd. Kokku sai nädalas tehtud umbes 30 töötundi, ehk nüüd ei pea vähemalt kolm nädalat raha pärast muretsema.

Nagu juba eelmises postituses mainisime, on meil nüüd oma kodu. Naabriteks on Iiri paar, kes algul tundusid toredad, kuna neid polnud kunagi kodus. Nüüd aga hakkavad miinused vaikselt ilmuma. Nimelt suitsetavad nad toas!! Riietel, mööblil ja kui aus olla, siis tervel korteril on ebameeldiv lõhn küljes. Teiseks käivad nad välisjalatsitega toas!! Raske on ka oma reegleid kehtestama hakata, kuna üürime tuba vaid lühikeseks ajaks ja nemad siin juba mitu kuud elanud. Ühesõnaga hakkame endale uut elamispaika otsima.

Hostelist välja

Alates esmaspäevast on meil esialgu kolmeks nädalaks uus kodu. Üürisime toa kolmetoalises korteris, naabriteks Iiri paar(keda veel näinud ei ole). Nädala üüriks kauplesime türklastelt 270$ koos maksudega. Lisaks pidime maksma ühe nädala tagatisraha. Ehkki eelmine üüriline väitis, et oli hiljuti kogu korteri ära koristanud, veetsime pool päeva oma tuba küürides. Inimestel on erinevad arusaamad puhtusest. Eeliseks on korteri väga hea asukoht – rand, ostutänavad ja raamatukogu asuvad kõik 15 minuti jalutuskäigu raadiuses.
Korter asub siin:

View Larger Map

Meie reisivarustusse lisandusid sel nädalal ka kaks jalgratast. Üks naistekas (50$) ning teine pulgata universiaal (60$). Hinna sisse kuulusid ka ääretult olulised kiivrid ja rattalukk. Jalgrattad on kindlasti väga vajalikud, kuna vahemaad on suured ja ühistransport kallis (ühekordne pilet 4$, päevapilet 10$, nädalapilet 30$). Samuti näeme nüüd rohkem linna ja saame lihtsamalt ringi liikuda. Alguses on aga keeruline, kuna tuleb harjuda vasakpoolse liiklusega.

Pildil taustaks meie endine hostel -------->

Melbourne'is on jalgrattad väga populaarsed ning siinset jalgrattateede võrgustikku loetakse maailma üheks parimaks. Jalgrattateed ei asu Eesti kombel kõnniteedel, vaid on asetatud autoteede äärde ning seda mõlemal liikumissuunal.



Lisaks saime mõlemad nädalased priipääsmed jõusaali. Ehkki nad üritavad meile müüa pikema perioodi liikmekaarti, ei taha me seda osta ning kasutame pelgalt seitset tasuta võimalust trenni tegemiseks. Jõusaal on väga väga suur ning on mõeldud kõikidele huvigruppidele. Naistele on eraldatud isegi oma tsoon, kus võimalik trenni teha.

Lõpetuseks väike pilt Melbourne'i tänavatööde turundamisest. Kindlasti on autojuhid ja jalakäijad linnavalitsuse ja torutööde peale vähem pahased kui näevad selliseid "tänavakaunistusi".

Kes ei tööta, see ei söö

Nädalavahetus möödus kiiresti – Triinul töö ja Priidul töö otsimise lainel. Triinul olid esimesed tööpäevad Republicas. Kollektiiv on igati sõbralik ja tore. Tööd on väga palju, kuna koht on väga suur ja populaarne. Iga nädalavahetus esinevad muusikud, mis meelitab kohale palju rahvast. Tööpäeva jooksul sai vaid pool tundi istuda ja puhata kui oli lõunapaus, mis on küll palgata, kuid see-eest saab tasuta süüa ja juua. Töötajate motiveerimiseks on ka peale iga tööpäeva kaks klaasi, kas õlut või veini tasuta.

Priidul oli laupäeval esimene töövestlus, mis möödus küllaltki edukalt ning teisipäeval on esimene proovipäev. Eelnev „küllaltki“ oli kirjutatud seepärast, et palk on üsna niru(13$/h) ning ei ole selgelt ära määratletud, millal õpipoisi aeg läbi saab. Lisaks peab eelnevalt muretsema tööriided ehk mustad jalanõud ja püksid. Samas tuleb alguses väikese palgaga leppida, kuna vähemalt on üüri ja toidu mured nüüd lahendatud ning enam ei pea krediitkaarti kasutama. Siiski otsib Priit edasi kontoritööd või midagi meelekohasemat.

Üldiselt on siinsete töökohtadega nii, et väga suures osas makstakse töötajatele ümbriku palka ning tundub, et musta raha osakaal siinsetes teenindusasutustes on palju suurem kui Eestis. Samamoodi kui petavad ettevõtted, petavad ka backpackerid ehk enamus seljakoti rändureid võltsib CV'sid lisades töökogemust, et saada kiiremini tööle. Priidu kogemus näitas, et võltsimisest on ka sageli kasu:)

Jurjevist-Austraaliasse mälumäng

Sakslane, türklased ja lokkis peaga naine

Inimesi on igasuguseid ning backpackerina reisides on meil suurepärane võimalus kohtuda vägagi paljude issanda loomaaia esindajatega. Kirjutamegi teile nüüd väikese ülevaate meie säravatest ja mitte nii säravatest „kaaslastest“.

Kõigepealt sakslane Hans, 20a., kokk (nimi muudetud:)). Noormees, kes tuli Melbourne'i meiega ühel ajal ning kelle CV suurimaks märksõnaks on Trip to Australia ning kogu eelnev hariduskäik ning töökogemus on kokkuvõetud pealkirja „Things I have done before“ alla. Nädalaga on ta junkfood'i peale kogu oma raha ära raiskanud ja praegu pole ressurssi, et endale kõneaega osta ja tööandjatele helistada. Tööd ta ka eriti otsimas ei käi, tuues vabanduseks a la täna on reede ja täna ei viitsi. See-eest vedeleb ta päevast päeva voodis, vaadates arvutist filme.

Türklased – korterite maaklerid, kes üritavad iga hinna eest backpacker'eid nöörida. Näiteks tahtis üks küsida 10$ voodiriiete kasutamise eest, samas kui tema tööpartner olnud sellisest diilist kuulnudki. Nagu iga korralik kinnisvara maakler, võimendab korterit näidates, et see korter on kuum kaup, rajoon on kallis ning soovijad on järjekorras ootamas. Nagu türklastega ikka, annab siiski nendega kaubelda, kuigi jätavad küllaltki ebameeldiva mulje.

Lokkis peaga naine – meile esimest korda Austraalias tünga teinud inimene. Leppisime kokku, et reedest rendime toa tema majas. Pärast 40 minutilist rännakut raskete seljakottidega maja juurde teavitas naine meile, et üüris juba eelmine päev toa teisele huvilisele. Oleks võinud siis meile vähemalt teada anda. Triin pole ennast kunagi nii kodutuna tundnud, Priidu optimismi ei paista aga kõigutavat miski. Ühesõnaga otsustasime naaseda hostelisse ja ajada äri kahtlaste türklastega.

Korteri otsingutega on üldiselt keeruline, kuna kinnisvara bürood tahavad kuu jagu tagatisraha. Kuna üür on ca 300$ per week, siis see teeb kuu bond'iks ca 1200$. Sellist summat aga on alguses keeruline välja käia. Seega peame leppima tagasihoidlikema variantidega. Austraalia eripäraks on aga see, et kommunaalid ja internet on juba enamasti nädala üüri sisse arvestatud, seega ei pea lisakulutuste pärast muretsema ja võib vabalt kaua dušši all käia.

Idarindel muutusteta

Käisime ükspäev jälle oma lemmikpoes Coles'is. Tahtsime osta õunu kilohinnaga 1,89$, kuid müüja pani hinnaks 3,89$. Natuke asjaajamist ja lõpuks saime õunad hoopis tasuta. Päris mõnus oli õhtul teleri kõrvale tasuta väljavõideldud õunu süüa :)

Teisipäeval käisime naaber-hostelis mälumängu õhtul. Kahjuks jäime pingereas tahapoole, kuna puudusid teadmised muusikast ja filmindusest. Samuti oli meil ka kõige väiksem tiim – ainult 3 liiget. Siiki hea küsimus mälumängust teile niisama mõtisklemiseks – mitu kinnisvaraobjekti on Monopoli lauamängus? Õlu oli väga kallis - happy hour'l joodi kahe pindist (1140ml) õlut, mis maksis 10$.

<-----Priit tööd otsimas

Töö otsimine: üldiselt tundub, et nendel eestlastel, kellel on rakenduslik kõrgharidus on Austraalias kuldne põli ees ootamas. Neil, kellel on aga pehmete teaduste kõrgharidus, on siin ääretult raske erialast tööd leida. Ilmselt on tegemist heaolu ühiskonna sündroomiga, kus lihtööd tehakse ära immigrantide poolt. Priit on jaganud kokku ca 25 Cvd toitlustusasutustesse ja poodidesse ning lisaks samapalju kontoritöödele. Laupäeval on esimene tööintervjuu Melbourne'i suurimas Mehhiko restoranis (Priit ei ole just suurim vürtsikate toitude austaja). Igaljuhul hoiame pöidlaid!

(P.S pildialbumis on uued pildid!)

Nüüd ka häid uudiseid

Neljandal päeval Austraalias sai Triin juba tööd ning järgmine laupäev on esimene ametlik tööpäev. Töökohaks on rannakohvik Republica, kus on üle 100 laua ja suveperioodil ca 700 inimest. Meenutab natuke Pärnu Kuursaali, kuid on palju stiilsem ja elitaarsem. Esialgu on töö poole kohaga, kuna ilmad veel jahedad. Paari nädalaga peaks aga suvesooja tulema, mis toob kaasa lisakoormuse ka kohvikus. Igatahes Triinul on pooleldi unistuste kohvik, kus suvel saab töölt otse randa minna ja vastupidi.

Priidul ei ole veel näkanud, õigemini pole põhjustki näkkamiseks olnud veel. Kontoritöödele on Cvsid saadetud, kuid nende reageerimine on pikaldasem ning kandideerimise tähtajadki ei ole kõigil möödas. Kuid homme tuleb suurem Cvde jagamine linnaosa kohvikutes. Kui alguseks midagi saakski, oleks hea.

Täna käisime lisaks ka ühte korterit vaatamas. Reklaamis oli, et üüritakse ühte tuba ning nädalane üür on 189$ (Austraalias käib enamus palga ja üüride arvestusest nädalates, mitte kuudes)+ 20$ kommunaalideks inimese kohta. Koht ise oli urgas, meenutas pigem Tartus Narva 89 ühikat. Korter oli esimesel korrusel, suure maantee ääres ning pime, kuna kardinaid ei saa eest tõmmata. Teises toas elasid backpackerid, kes olid osa elutoast endale eraldanud suure valge linaga. Sinna me kindlasti elama ei lähe. Samas hostelist võiks varsti välja saada küll. Lisaks meile kuue inimesega tuba jagada on küll põnev, ent privaatsust ja puhtust tahaks rohkem.

Ümbruskonnaga tutvumine

Käisime rannas jalutamas ja saime piltliku seletuse küsimusele, miks jääkarud pingviine ei söö. Muulil kõndides nägime esimest korda elus Lolot ja Pepet ehk väikseid pingviine (Eudypta minor). Need, kuni 33cm kõrgused pingviinid on väikseim pingviini liik maailmas. Nad elavad muuli kivide vahel ja on küllaltki harjunud inimeste kohalolu ja uudishimuga.

Hiljem läksime toidupoodi sääsuoste tegema. Hinnad on küllaltki kõrged võrreldes Eestiga. Meie „kodupoeks“ on kujunenud Coles, mis on hostelile lähim. Nagu ka Eesti poodides, on ka seal firma enda toodang müügil, mis on tunduvalt odavam muust kaubast ning mille hinnaklass on võrreldav Eestiga. Seega ostame me kõike, millele on peale kirjutatud Coles Smart Buy. Absoluutselt kõik vajalik on Coles sildiga poes olemas alates olmekaupadest kuni küpsiste, riisi, piima, konservideni. Suurtes toidupoodides alkoholi ei müüda. Selleks on eraldi spetsiaalsed poed nagu Norraski.

Näide meie menüüst:

• 1kg riis 2,2$;

• 1l piim 1,49$;

• 1kg kaerahelbed 1,19$;

• aprikoosimoos 1,49$

• 1kg viinereid 5$

Jõudnud tagasi hostelisse, kuulsime esimest korda eesti keelt. Nimelt tuli meie tuppa kaheks päevaks uus noormees Heino, kelle ema on eestlane, isa Uus-Meremaalt ise aga sündinud Kanadas ja elab juba paar aastat Austraalias. Tore ju, kui igas eri maailma otsas on kodu.

Esimesed päevad Melbourne's

Lend Shanghaist Melbourne'i kestis 10 tundi, mis möödus suuresti magamise tähe all. Austraalia suuruselt teise linna jõudsime lennu hilinemise tõttu hommikul pool 11. Esimene päev Melbourne's möödus väga kiiresti. Esmalt seadsime end hostelis sisse. Kohale jõudes olid kõhud ääretult tühjad, kuna Air China söök tundus rohkem olevat saate „Extreme Survival“ menüü moodi.

Lisaks oli vaja teha endale Austraalia pangakonto (küllaltki juhuslikult valisime Nab panga). Asjaajamine pangas võttis 45 minutit. Mitte, et pangakonto avamine nii kaua aega võtab, piisab ju paarist allkirjast. Kuid igalpool tuntakse huvi kust me pärist oleme, mis ja kus on Eesti ja miks me Austraaliasse tulime. Samuti on vajalik saada registreerituks maksuametis ehk teha Tax File Number, mida saab mugavalt teha Internetis (http://ato.gov.au/). Lisaks tegime ka uue telefoni numbri. Kohalikuks operaatoriks valisime jällegi üsna juhuslikult Telstra. Seega Triinule saate nüüd helistada numbril +61 42 92 16 227 ja Priidule +61 42 92 15 68 6 – kes pakub, kuidas milliste spordi- ja ajaloosündmustega on mu numbrit väga lihtne meelde jätta? Vanad numbrid meil enam ei tööta!

Asjatoimetuste käigus avastasime, et hostelist vähem kui 10 minuti kaugusel asub linnaosa raamatukogu, mis on väga hubane ning kus me saame tasuta Internetis olla. Suure tõenäosusega veedame seal lähiajal palju aega, kuna meie hostelis maksab Interet 2 AUD tunnis.

PS. Linnaosa nimi on St. Kilda, kuid kuna me siin väga palju veel ringi jalutada ei ole jõudnud, siis kirjutame sellest hiljem.

Off we go

31. august, Helsinki-Shanghai

Lend 12,5 miljoni elanikuga Shanghaisse kestis ca 8 tundi. Jõudsime kohale hommikul kell 8. Ainukesena ei jõudnud kohale Priidu pagas, mis eri versioonide kohaselt jäi kas Helsingisse või oli siiski Shanghai lennujaamas kadunud. Viie tunnise ajavahega kohanemine oli üllatavalt lihtne, millele aitas kaasa öine lennugraafik.

Hiinas reisimiseks on vajalik viisa, mida meil polnud. Mingil moel aga leidsime end lennujaama reisijate vastuvõtu osas ja järgmisel hetkel juba bussil, mis sõitis Shanghai kesklinna. Õhk suurlinnas oli kohutav – lämbe, hapniku polnud ja lõhn ebameeldiv. Suure tõenäosusega tuli ebameeldiv lõhn selles, et sarnaselt Egipusega kastetakse Shanghais puid ja parke heitveega. Algul imestasime, et miks kõik inimesed vihmavarjudega ringi käivad, kuigi päike paistab ja sooja 35-40 kraadi. Pärast ca poole tunnist jalutuskäiku tundus vihmavari juba väga hea mõte, kuna kuumus oli meeletu ja päike kõrvetas. Eriti tundsime vihmavarjust puudust, kui järsult hakkas paduvihma sadama.

Muud tähelepanekud Shanghais – igal nurgal oli üks või mõni politseinikut, ülekaalulisust oli väga minimaalselt, pigem olid kõik väga kõhnad (seega kõik dieeditajad riisi sööma!), ka rasedaid oli linnapildis vaid mõni üksik, ilmselt Hiina karmi perepoliitika tõttu.

Tagasi lennujaamas Melbourne'i lendu oodates oli delay ca 3 tundi, mille sisustasime tasuta wifi ja täringumängudega. Vaba meedia ei ole Hiinas ilmselgelt tuntud väljend – keelatud olid mitmed Interneti aadressid nagu google, facebook, blogspot ja samuti skype.