Punktiseis enne finaalvooru:
Sirts 33
Villu 33
Martin.O32
Timo 30
Kaur 29Aardo 29
Pets50 23
Kati 14
D.Mant 10
Riho 8
L.A 5
Mr.A 5
Tarvo 5
Ervin 4
Ilmar 2
Mäger 2
Hanna 1
A.J 1
Martin 1
Heidi 1
12/27/10
Jurjevist - Austraaliasse mälumäng
Punktiseis enne finaalvooru:
Sirts 33
Villu 33
Martin.O32
Timo 30
Kaur 29Aardo 29
Pets50 23
Kati 14
D.Mant 10
Riho 8
L.A 5
Mr.A 5
Tarvo 5
Ervin 4
Ilmar 2
Mäger 2
Hanna 1
A.J 1
Martin 1
Heidi 1
12/23/10
Jurjevist - Austraaliasse mälumäng
Finaalist
Pühapäeval(26.12) eesti ajajärgi 23.00 ilmub blogisse Jurjevist-Austraaliasse esimese etapi viimane küsimus. Viimane küsimus annab maksimaalselt kuus punkti ning tähtis on õigesti vastamise kõrval ka vastamise kiirus. Esimesena õigesti vastaja saab 6 punkti, teisena vastaja 5p, kolmandana 4p jne. kõik õigesti vastajad, kes ei mahtunud viie kiirema sekka saavad kaks punkti.
Seega on teoreetiline võimalus esikolmikusse jõuda kõigil, kel on hetkel vähemalt 23 punkti, kuid loomulikult peate ka õigesti vastama meie aastavahetuse küsimuse.
Kolm vahekokkuvõtte parimat saavad autasustatud.
Küsimused ja kommentaarid väga oodatud.
Punktiseis pärast XV vooru:
Sirts 30
Villu 30
Martin.O29
Timo 27
Kaur 26
Aardo 26
Pets50 23
Kati 14
D.Mant 10
Riho 8
L.A 5
Mr.A 5
Tarvo 5
Ervin 4
Ilmar 2
Mäger 2
Hanna 1
A.J 1
Martin 1
Heidi 1
12/21/10
Me ei ole vist backpackerid..
Kuna laupäeval töötasime mõlemad hiliste õhtutundideni, lubasime pühapäeval endale pikema une ning tõusime voodist napilt enne keskpäeva. Eesti septembrit meenutav ilm ei soosinud pikemat turismireisi, mistõttu otsustasime veeta päeva Melbournes ning suundusime Queen Victoria turule.
Melbourne’i suurim turg on üks kohalikest vaatamisväärsustest, mis on segu Pärnu või Kadaka turust koos väikese annusega Istanbuli Bazaarist. Eesti turgudega ühiselt müüdi turul, lisaks toidu kaupadele Hiinas toodetud Nice/Adibas/Redbook riidehilpe, millel enamustel oli peale kirjutatud a la I love Austraalia, I love Melbourne või I love Kangaroos. Lisaks müüdi igasugust pudi-padi, mis nägid väga koledad välja või millele ei osanud lihtsalt otstarvet välja mõelda.
Istanbuli Bazaariga ei ole turg üldjuhul ei arhitektuuriliselt, kaupade olemuselt ega ka hindade poolest võrreldav – kõigis kategooriates võidaks Bazaar. Küll aga sarnanesid Istanbuli turule üksteise võidu karjuvad Lähis-Ida päritoluga kauplejad, kes järjest paremaid pakkumisi tehes ostlejaid enda leti juurde meelitasid. Selline kutsumine ja reklaamimine mõjus ikka väga hästi ning ka meie tegime oma juur- ja aedviljade ning juustu ja kala ostud just nende müüjate käest, kes kõige kõvemini karjusid ja kõlavamad pakkumised tegid. Ei tea kuidas Eesti turgudel äri läheks, kui paar letti hakkaks oma kaupu kõva häälega reklaamima – kas rahvas ehmuks ja müüja paistaks peast põrunud või ostetaks kõik tema kaubad esimesena ära?
Turul käidud valmistasime oma Austraalia reisi esimese hõrgutava kalaroa koos ahjukartulite ja rohelise salatiga. Eestist lugedes tunduks see justkui tavapärase nädalavahetuse lõunana, kuid siin olles suureneb nauding koduseid toite süües mitmekordselt.
Õhtul otsustasime vihmast ilma trotsides minna esimest korda Melbournes kinno ning vaadata prantsuse romantilist komöödiat L'arnacoeur (Heartbreaker). Ehkki film ei olnud midagi esmaklassilist, pakkus komöödia palju lõbusaid hetki ja naerupahvakaid, mis sobis hästi meie toredasse pühapäeva.
Neljanda advendi lõpetasime kodus turult ostetud sinihallitusjuustu süües ning tõdesime, et me ei saa ennast nimetada backpackeriteks kuna viimastel nädalatel oleme elanud täpselt samasugust toredat elu nagu Eestiski ainukese erinevusega soojem kliima ning hetkeline elukoht Melbourne’s.
Melbourne’i suurim turg on üks kohalikest vaatamisväärsustest, mis on segu Pärnu või Kadaka turust koos väikese annusega Istanbuli Bazaarist. Eesti turgudega ühiselt müüdi turul, lisaks toidu kaupadele Hiinas toodetud Nice/Adibas/Redbook riidehilpe, millel enamustel oli peale kirjutatud a la I love Austraalia, I love Melbourne või I love Kangaroos. Lisaks müüdi igasugust pudi-padi, mis nägid väga koledad välja või millele ei osanud lihtsalt otstarvet välja mõelda.
Istanbuli Bazaariga ei ole turg üldjuhul ei arhitektuuriliselt, kaupade olemuselt ega ka hindade poolest võrreldav – kõigis kategooriates võidaks Bazaar. Küll aga sarnanesid Istanbuli turule üksteise võidu karjuvad Lähis-Ida päritoluga kauplejad, kes järjest paremaid pakkumisi tehes ostlejaid enda leti juurde meelitasid. Selline kutsumine ja reklaamimine mõjus ikka väga hästi ning ka meie tegime oma juur- ja aedviljade ning juustu ja kala ostud just nende müüjate käest, kes kõige kõvemini karjusid ja kõlavamad pakkumised tegid. Ei tea kuidas Eesti turgudel äri läheks, kui paar letti hakkaks oma kaupu kõva häälega reklaamima – kas rahvas ehmuks ja müüja paistaks peast põrunud või ostetaks kõik tema kaubad esimesena ära?
Turul käidud valmistasime oma Austraalia reisi esimese hõrgutava kalaroa koos ahjukartulite ja rohelise salatiga. Eestist lugedes tunduks see justkui tavapärase nädalavahetuse lõunana, kuid siin olles suureneb nauding koduseid toite süües mitmekordselt.
Õhtul otsustasime vihmast ilma trotsides minna esimest korda Melbournes kinno ning vaadata prantsuse romantilist komöödiat L'arnacoeur (Heartbreaker). Ehkki film ei olnud midagi esmaklassilist, pakkus komöödia palju lõbusaid hetki ja naerupahvakaid, mis sobis hästi meie toredasse pühapäeva.
Neljanda advendi lõpetasime kodus turult ostetud sinihallitusjuustu süües ning tõdesime, et me ei saa ennast nimetada backpackeriteks kuna viimastel nädalatel oleme elanud täpselt samasugust toredat elu nagu Eestiski ainukese erinevusega soojem kliima ning hetkeline elukoht Melbourne’s.
12/18/10
Enne töö, siis lõbu - lõbust
Viimastel nädalatel oleme vähendanud oma töökoormust ning saanud õhtuti rohkem meelt lahutada. Möödunud esmaspäeval oli Amigo jõulupidu, kus saime palju süüa-, juua ja tantsida. Triinuga oleme harjunud, et jõulude ajal pannakse ilusamad riided selga, kuid pidulikes rõivastes peole jõudes avastasime, et 99% töötajatest on jõulupeole ilmunud plätude ja „randa mineku“ riietusega. Kui jõuluehted ja plastikust kuused välja jätta, siis sarnanevad Austraalia jõulud pigem Eesti jaanipäeva kui meie jõulukuu pühadega.Kolmapäeval tundsin üle pika aja toredat Tartu elu maitset. Nimelt on kahel viimasel kolmapäeval vihma tõttu ära jäänud võrkpalliturniir ning tiimikaaslased otsustasid korraldada veini-, ja juustuõhtu, millele omalt poolt lisasime Kataani Asutajate lauamängu. Tore oli üle pika aja kellelegi külla minna, veeta lõbusalt paar tundi lauamängu ja sõprade seltsis.
Nädal aega Melbournes töötamist ja linnakäras viibimist on vahel väsitav, mistõttu otsustasime töökaaslasega linnavalitsuest sõita pühapäeval linnast välja ning külastada viinamarjaistandusi ning veinikeldreid. Meile oli see Triinuga esimeseks korraks näha suuri viinamarjaistandusi ning lisaks saime proovida erinevaid veinimarke, mida kalli hinna tõttu ei söendanud siiski koju osta. Veinikeldrite külastamisest oli Triin juba varemgi mõelnud ja nüüd õnnestus neid külastada veel kohalike ’giidide’ juhtimisel.Kogu eeltoodud meelelahutuse kõrval ei ole me ära unustanud tervislikke eluviise.Triin käib kord nädalas töökaaslastega tantsulises fitness treeningus zumbas ning lisaks üritame mõlemad vähemalt paar korda nädalas ümber botaanikaaia mõned jooksuringid teha. Mis võrkpalli puutub, siis kolmapäeval oli finaalturniir, mille ülekaalukalt ära võitsime. Kui turniiri esimestel etappidel pidime ka mõningaid kaotusi tunnistama, siis hooaja arenedes muutusid emb-kumb vastased nõrgemaks või meie tugevamaks ning finaalturniiri neljast kahe geimilisest mängust ei pidanud me loovutama geimigi. Ehkki harrastajate taseme juures on kõige tähtsam seltskondlik ajaveetmine, olid võidu puhul päris korralikud auhinnad. Väikesele nännile lisaks saame personaalsed nimedega võrkpallisärgid, kuid peamisena graveeritakse meie nimed karikale, mis seisab praegu ja loodetavasti igavesti St Kilda ranna ühe suurima restorani riiulil ning restorani külastades on mulle granteeritud tasuta joogipoolis.
12/12/10
Täiuslik nädalavahetus
Alustame väikeste vabandustega meie blogi kallite lugejate ees, et oleme viimasel ajal vähe uudiseid edastanud. Eelkõige kimbutab meid aja nappus ning pärast väsitavaid tööpäevi ei ole mahti arvuti taha istuma tulla, vaid tahaks puhata ning üheskoos midagi toredat teha. Siiski on teile paljust jutustada ning seekordse ajaveebi postituse pühendame möödunud nädalvahetusele, mida saaks võtta kokku kahe sõnaga – lihtsalt täiuslik!
Jõulukuu esimest nädalavahetust ootasime kaua. Üle kahe kuu saime Triinuga terve nädalavahetuse vabaks ning otsustasime kaheks päevaks põgeneda Melbourne'i linnakärast ning suunduda Great Ocean Road'ile. Rentisime kaheks päevaks 114 dollari eest auto ning broneerisime 70 dollari eest hosteli toa Apollo Bays ja teekond võis alata.
Esimeseks märkimisväärseimaks peatuskohaks oli Torquay lähedane rand, kus leidsime eest surfarid, valge liivaranna ning mõnusad lained. Lained olid piisavalt suured ja vesi küllaltki jahe, et ujuma ei julgenud minna. Üldiselt olengi mõtlema hakanud, et australlased on niivõrd head ujujad mitte selle pärast, et neid ümbritseb ookean, vaid seetõttu, et ookeani asemel ujutakse väikesest peale linna basseinides, mida leidub siin igas linnaosas vähemalt kaks.
Maaliline kosk ja esimene känguru
Pooleteisest tunnist rannas piisas, et näod ja turja punaseks saada, mistõttu otsustasime edasi sõita ning pärast väikest peatust mereäärses Lorne linnakeses jõudsime Erskine koseni. See on kindlasti üks looduslikult kauneim paik mida me silmad eales näinud. Erskine kosk asub Otway rahvuspargis ning on ümbritsetud vihmametsa ja eksootiliste taimedega. Kristallselges vees ujusid kalad, puude vahel lendasid papagoid ning õhus olev niiskus ja taimede lõhn tekitasid tunde nagu viibiksime suures botaanikaaias. Raske on leida sõnu mis kirjeldaksid nähtut, kuid ehk aitavad järgmised pildid meie emotsioone edasi anda. Vihmametsas käiku kroonis tagasiteel esimese loodusliku känguru nägemine, keda kahjuks pildile ei õnnestunud korralikult saada.
Õhtu saabudes võtsime suuna ööbimispaika Apollo Baysse, kuhu oli veel jäänud 47 kilomeetrit, kuid erinevate peatuste ja kitsaste-käänuliste kaljupealsete teede tõttu võttis sihtpunkti jõudmine ligi neli tundi. Tore laupäev sai suurepärase punkti mullivanniga, mille üllatuslikult leidsime hosteli vannitoast.
Elu postkaardil
Nautides idüllilist vaadet pilvedesse mattunud mäetippudest ning õhus tiirutavatest papagoidest algas meie teine reisipäev hommikuteega hosteli terassil ning hommikusöögiga ookeani kaldal.
Kui esimesel päeval nägime esimest korda “looduslikult” kängurut, siis teise päeva eesmärgiks seadsime kohtumise koaaladega. Sihtpunktiks võtsime Cape Otway poolsaare tipu, kus pidavat koaalasid nägema ning pettuma ei pidanud meiegi. Koaalasid, kes turnisid või magasid puude otsas, oli seal tõesti sadades. Kuigi tegemist on väga armaste loomadega, on nad kahjuks suhteliselt igavad, kuna 75 protsenti ajast eelistavad need loomakesed magada.
Koaalad nähtud, otsustasime peateelt kõrvale põigata ning teha väikese rannapeatuse. Suundusime Johanna randa, mis oli tõeline unelmate rand. 200 meetrit valget liivariba, mida mandri poolt piiravad kõrged kaljud ning ookeanil võimsad kahe-kolme meetrised lained, mille alla ei tahaks küll jääda. Rannas ei olnud ühtegi teist hingelist ning sõnad ei ole kogetud emotsiooni kirjeldamiseks lihtsalt piisavad.
Jätkasime reisi Kaheteistkümne Apostli suunas ning tegime järgmise vahepeatuse Otway rahvuspargis, kus saime nautida jalutuskäiku 30 meetri kõrgusel vihmametsa kohal. 500 meetri pikkune jalutuskäik oli küll tore ajaveetmine, kuid võrreldes eelmise päeva jalutuskäiguga metsikus vihmametsas ei pakkunud kõrgustes jalutamine nii võimsaid emotsioone kui lootsime.
Kõrgustest alla tulnud, aitas meile vihmametsadest ning soovisime taas näha päikesevalgust ja merevett. Pärast kahetunnist sõitu väga kitsastel ja kurvilistel teedel, kus kiiruspiiranguteks kurvides oli 20 km/h, jõudsimegi kaheteistkümne apostlini. Liivakivi apostleid on tänaseks järele jäänud kaheksa ning on kindlasti üheks kohustuslikus vaatamisväärsuseks Austraaliat külastavatele turistidele. Apostlite kujunemine ja lagunemine loob hirmuäratava pildi ookeani, lainete ja looduse võimsusest. Ehkki kõik apostlid on lagunemisele määratud, ei jäta lained kaljusid lõhkumast ning uued apostlid on mandrist varsti eraldumas.
Nagu väsivad apostlid, väsisime meiegi apostlite nägemisega ning otsustasime keerata auto esituled kiirtee poole ning sõita koju. Ehkki tegemist oli vaid kahe päevase puhkusega, võin nimetada seda elu parimaks puhkuseks ning kindlasti oli see vaid Austraalia reisikeste alguseks.
Jõulukuu esimest nädalavahetust ootasime kaua. Üle kahe kuu saime Triinuga terve nädalavahetuse vabaks ning otsustasime kaheks päevaks põgeneda Melbourne'i linnakärast ning suunduda Great Ocean Road'ile. Rentisime kaheks päevaks 114 dollari eest auto ning broneerisime 70 dollari eest hosteli toa Apollo Bays ja teekond võis alata.
Esimeseks märkimisväärseimaks peatuskohaks oli Torquay lähedane rand, kus leidsime eest surfarid, valge liivaranna ning mõnusad lained. Lained olid piisavalt suured ja vesi küllaltki jahe, et ujuma ei julgenud minna. Üldiselt olengi mõtlema hakanud, et australlased on niivõrd head ujujad mitte selle pärast, et neid ümbritseb ookean, vaid seetõttu, et ookeani asemel ujutakse väikesest peale linna basseinides, mida leidub siin igas linnaosas vähemalt kaks.
Maaliline kosk ja esimene känguru
Pooleteisest tunnist rannas piisas, et näod ja turja punaseks saada, mistõttu otsustasime edasi sõita ning pärast väikest peatust mereäärses Lorne linnakeses jõudsime Erskine koseni. See on kindlasti üks looduslikult kauneim paik mida me silmad eales näinud. Erskine kosk asub Otway rahvuspargis ning on ümbritsetud vihmametsa ja eksootiliste taimedega. Kristallselges vees ujusid kalad, puude vahel lendasid papagoid ning õhus olev niiskus ja taimede lõhn tekitasid tunde nagu viibiksime suures botaanikaaias. Raske on leida sõnu mis kirjeldaksid nähtut, kuid ehk aitavad järgmised pildid meie emotsioone edasi anda. Vihmametsas käiku kroonis tagasiteel esimese loodusliku känguru nägemine, keda kahjuks pildile ei õnnestunud korralikult saada.
Õhtu saabudes võtsime suuna ööbimispaika Apollo Baysse, kuhu oli veel jäänud 47 kilomeetrit, kuid erinevate peatuste ja kitsaste-käänuliste kaljupealsete teede tõttu võttis sihtpunkti jõudmine ligi neli tundi. Tore laupäev sai suurepärase punkti mullivanniga, mille üllatuslikult leidsime hosteli vannitoast.
Elu postkaardil
Nautides idüllilist vaadet pilvedesse mattunud mäetippudest ning õhus tiirutavatest papagoidest algas meie teine reisipäev hommikuteega hosteli terassil ning hommikusöögiga ookeani kaldal.
Kui esimesel päeval nägime esimest korda “looduslikult” kängurut, siis teise päeva eesmärgiks seadsime kohtumise koaaladega. Sihtpunktiks võtsime Cape Otway poolsaare tipu, kus pidavat koaalasid nägema ning pettuma ei pidanud meiegi. Koaalasid, kes turnisid või magasid puude otsas, oli seal tõesti sadades. Kuigi tegemist on väga armaste loomadega, on nad kahjuks suhteliselt igavad, kuna 75 protsenti ajast eelistavad need loomakesed magada.Koaalad nähtud, otsustasime peateelt kõrvale põigata ning teha väikese rannapeatuse. Suundusime Johanna randa, mis oli tõeline unelmate rand. 200 meetrit valget liivariba, mida mandri poolt piiravad kõrged kaljud ning ookeanil võimsad kahe-kolme meetrised lained, mille alla ei tahaks küll jääda. Rannas ei olnud ühtegi teist hingelist ning sõnad ei ole kogetud emotsiooni kirjeldamiseks lihtsalt piisavad.
Jätkasime reisi Kaheteistkümne Apostli suunas ning tegime järgmise vahepeatuse Otway rahvuspargis, kus saime nautida jalutuskäiku 30 meetri kõrgusel vihmametsa kohal. 500 meetri pikkune jalutuskäik oli küll tore ajaveetmine, kuid võrreldes eelmise päeva jalutuskäiguga metsikus vihmametsas ei pakkunud kõrgustes jalutamine nii võimsaid emotsioone kui lootsime.Kõrgustest alla tulnud, aitas meile vihmametsadest ning soovisime taas näha päikesevalgust ja merevett. Pärast kahetunnist sõitu väga kitsastel ja kurvilistel teedel, kus kiiruspiiranguteks kurvides oli 20 km/h, jõudsimegi kaheteistkümne apostlini. Liivakivi apostleid on tänaseks järele jäänud kaheksa ning on kindlasti üheks kohustuslikus vaatamisväärsuseks Austraaliat külastavatele turistidele. Apostlite kujunemine ja lagunemine loob hirmuäratava pildi ookeani, lainete ja looduse võimsusest. Ehkki kõik apostlid on lagunemisele määratud, ei jäta lained kaljusid lõhkumast ning uued apostlid on mandrist varsti eraldumas.
Nagu väsivad apostlid, väsisime meiegi apostlite nägemisega ning otsustasime keerata auto esituled kiirtee poole ning sõita koju. Ehkki tegemist oli vaid kahe päevase puhkusega, võin nimetada seda elu parimaks puhkuseks ning kindlasti oli see vaid Austraalia reisikeste alguseks.
12/2/10
Jurjevist - Austraaliasse mälumäng
Punktiseis pärast 12. vooru
Sirts 22
Timo 22
Villu 22
Martin.O21
Aardo 20
Pets50 18
Kaur 18
Kati 11
D.Mant 10Riho 8
Mr.A 5
L.A 5
Ervin 4
Ilmar 2
Mäger 2
A.J 1
Hanna 1
Heidi 1
Martin 1
11/29/10
Mullivann ja aurusaun ehk näpud nagu rosinad
Pärast pikka ja rasket töönädalat vajasid meie kurnatud lihased lõdvestust, vaim värskendust ja keha lõõgastust. Kuna ilm oli külm ja tuuline otsustasime külastada St Kilda Sea Baths'i, mis on nagu väike veekeskus, kus saab ujuda ja auru-aroomisauna nautida. Veekeskus asub St Kilda rannas, kus sai ise soojas basseinis mõnuledes nautida maalilisi vaateid tormisele lahele.
St Kilda Sea Baths'is kasutatakse basseinides merevett, mida puhastatakse ja soojendatakse sobiva temperatuurini. Räägitakse küll, et mereveel on terapeutilised mõjud, kuid ujuda selles vees meie ei kannatanud, kuna see oli niiii soolane, et silmad kipitasid jubedalt. Kohalikud loomulikult teadsid seda eelnevalt ja kasutasid ujumisprille. Seetõttu otsustasime veeta enamus aega mullivannis, kus veetemperatuur oli mõnusad 38 kraadi.
Sauna paraku ei saa võrrelda eesti saunadega. Harjumuspärases aurusaunas peaks olema nii palju auru, et oma ninagi oleks raske üles leida. Siin saunas oli aga aur ainult aimatav ja temperatuurgi ca 50 kraadi.
Vägagi ahvatlev oli meie jaoks aga võimalus hüppata otse soojast basseinist külmadesse merelainetesse. Karastatud eestlastena ei saanud me seda võimalus kasutamata jätta. Tunne oli väga värskendav, kuid veelgi mõnusam oli külmast mereveest sooja basseini tagasi minna.
St Kilda Sea Baths'is kasutatakse basseinides merevett, mida puhastatakse ja soojendatakse sobiva temperatuurini. Räägitakse küll, et mereveel on terapeutilised mõjud, kuid ujuda selles vees meie ei kannatanud, kuna see oli niiii soolane, et silmad kipitasid jubedalt. Kohalikud loomulikult teadsid seda eelnevalt ja kasutasid ujumisprille. Seetõttu otsustasime veeta enamus aega mullivannis, kus veetemperatuur oli mõnusad 38 kraadi.Sauna paraku ei saa võrrelda eesti saunadega. Harjumuspärases aurusaunas peaks olema nii palju auru, et oma ninagi oleks raske üles leida. Siin saunas oli aga aur ainult aimatav ja temperatuurgi ca 50 kraadi.
Vägagi ahvatlev oli meie jaoks aga võimalus hüppata otse soojast basseinist külmadesse merelainetesse. Karastatud eestlastena ei saanud me seda võimalus kasutamata jätta. Tunne oli väga värskendav, kuid veelgi mõnusam oli külmast mereveest sooja basseini tagasi minna.
11/22/10
I love Sundays
Pühapäevad on kujunenud päevadeks, mis on nii minul kui Priidul alati vabad ja saab midagi toredat ette võtta. Sel pühapäeval jätkasime oma väikseid reisikesi Victooria osariigis. Algselt oli meil uhke plaan sõita Geelong'i, mis on suuruselt teine linn Victooria osariigis ja asub umbes 1h kaugusel Melbourne'ist. Olime juba rongijaamas, kui otsustasime, et sõidame hoopis Sorrentosse. Hüppasimegi siis teise rongiliini peale ja asusime mööda mereäärt Sorrento poole sõitma. 
Loodus ja merevaated on Melbourne'i ümbruses vapustavalt kaunid. Kui rong peatus pisikese kohas nimega Bonbeach, otsustasime täiesti spontaanselt, et lähme seal maha. Meri oli seal uskumatult helesinine ja rand mõnusalt vaikne, mitte ülerahvastatud nagu suviti Pärnus. Rannaribal olid jällegi kahtlased molluskid, ei julge vist siin merre ujuma minnagi.
Tegime Bonbeachi mõnusa pikniku ja suundusime edasi Frankstonisse, kus läheb buss edasi Sorrentosse. Kuna bussini oli tunnike aega, suundusime randa. Ka seal oli niivõrd kaunis loodus ja rannariba, otsustasime et veedame oma päeva hoopis seal.
Niipalju siis esialgsetes plaanidest sõita Geelongi. Järgmine kord ei hakka plaane tegemagi, istume rongi peale ja vaatame kus oleks mõnus koht päeva veetmiseks.
Õhtul käisime Priidu töökohas Amigos nacho'sid söömas ja peale seda suundusime Priidu malaisialasest töökaaslasega Hispaania festivali raames toimuvale salsa peole. Väga mõnus oli salsa rütmide saatel tantsida ja keerutada. Ladina tantsuoskusega jäime aga paljudest kõvasti alla. Uskumatu ikka kui kiirelt lõunamaa rahvad suutsid salsat tantsides oma jalgu liigutada. Seega otsustasime, et kohe kui Eesti tagasi tuleme, lähme tantsutrenni.
Loodus ja merevaated on Melbourne'i ümbruses vapustavalt kaunid. Kui rong peatus pisikese kohas nimega Bonbeach, otsustasime täiesti spontaanselt, et lähme seal maha. Meri oli seal uskumatult helesinine ja rand mõnusalt vaikne, mitte ülerahvastatud nagu suviti Pärnus. Rannaribal olid jällegi kahtlased molluskid, ei julge vist siin merre ujuma minnagi.Tegime Bonbeachi mõnusa pikniku ja suundusime edasi Frankstonisse, kus läheb buss edasi Sorrentosse. Kuna bussini oli tunnike aega, suundusime randa. Ka seal oli niivõrd kaunis loodus ja rannariba, otsustasime et veedame oma päeva hoopis seal.
Niipalju siis esialgsetes plaanidest sõita Geelongi. Järgmine kord ei hakka plaane tegemagi, istume rongi peale ja vaatame kus oleks mõnus koht päeva veetmiseks.Õhtul käisime Priidu töökohas Amigos nacho'sid söömas ja peale seda suundusime Priidu malaisialasest töökaaslasega Hispaania festivali raames toimuvale salsa peole. Väga mõnus oli salsa rütmide saatel tantsida ja keerutada. Ladina tantsuoskusega jäime aga paljudest kõvasti alla. Uskumatu ikka kui kiirelt lõunamaa rahvad suutsid salsat tantsides oma jalgu liigutada. Seega otsustasime, et kohe kui Eesti tagasi tuleme, lähme tantsutrenni.
11/20/10
„Tunned tüdimust Eesti sügisest ja eesootavast talvest? Soovid saavutada suvist jumet ja tunda ennast puhanu ja värskena? Unustage solaariumid ja isepäevitavad kreemid. Melbourne'i kuumad rannad ootavad Sind ning seda vaid 18 tunnise lennu kaugusel!“
... Umbes nii võiks kõlada reklaam suvisele Melbourne'ile. Täna oli meil esimene rannapäev ning piisas kahest tunnist, et Triin saaks pruuniks ja mina väga punaseks. Ehkki Triin pidi õhtul tööle minema oli tänane rannapäev väga mõnus, mida kroonisid kuum liiv, rannavolle ning Triinu koduste poolt saadetud maiustused – suur suur aitäh:).
Viimastel nädalatel oleme blogisse vähem kirjutanud, kuna oleme mattunud töörutiini alla ning nädalas küündivad meie töötunnid kohati 57ni. Ehkki töötame tulevaste reiside ja seikluste hüvanguks, tahaks rohkem siinset sotsiaalset elu ka nautida. Selleks üritame natukenegi töötunde vähendada ja mõnusamalt aega veeta. Võimalusel olen saanud restoranis vähem vahetusi võtta ning Triinu restoranis tulevad osad ettekandjad puhkustelt tagasi ning arvatavasti ka temal tunnid vähenevad ja saame rohkem aega lõõgastumisele kulutada.
Restoranitööst täielikult loobuda ei sooviks, kuna olen lubanud nende juures aasta lõpuni olla ning ka töötajad on juba sõpradeks muutunud. Kollektiiv restoranis on väga värvikirev, hoolimata Mehiko restoranist, ei tööta meil ühtegi Kesk- ja Lõuna-Ameeriklast ega ka ühtegi austraallast. Teenindav personal on pärit nii Kreekast, Malaisiast, Poolast kui ka Egiptusest ning köögiabilised on peamiselt Indiast.
Mis Indiast pärit inimesi puutub, siis nemad on heaks näiteks Melbourne'i erinevatest kultuuridest ja väärtustest. Triinu restoranis töötab köögiabilisena india noormees, kes on kihlatud india tüdrukuga, keda ta pole kunagi varem näinud. Tüdruku isa ja noormehe isa on head sõbrad ja seega sai asi otsustatud. Järgmisel aastal, kui ta tagasi Indiasse läheb, kohtuvad noored esimest korda ja toimuvad suured pulmad.
Ühesõnaga Melbourne on väga vahva linn, kus on võimalik, et linnavalitsuse transpordiosakonna iga-nädalasel koosolekul osalevad: eestlane, ukrainlane, iirlane, itaallane, indialane ning kaks austraallast:)
... Umbes nii võiks kõlada reklaam suvisele Melbourne'ile. Täna oli meil esimene rannapäev ning piisas kahest tunnist, et Triin saaks pruuniks ja mina väga punaseks. Ehkki Triin pidi õhtul tööle minema oli tänane rannapäev väga mõnus, mida kroonisid kuum liiv, rannavolle ning Triinu koduste poolt saadetud maiustused – suur suur aitäh:).
Viimastel nädalatel oleme blogisse vähem kirjutanud, kuna oleme mattunud töörutiini alla ning nädalas küündivad meie töötunnid kohati 57ni. Ehkki töötame tulevaste reiside ja seikluste hüvanguks, tahaks rohkem siinset sotsiaalset elu ka nautida. Selleks üritame natukenegi töötunde vähendada ja mõnusamalt aega veeta. Võimalusel olen saanud restoranis vähem vahetusi võtta ning Triinu restoranis tulevad osad ettekandjad puhkustelt tagasi ning arvatavasti ka temal tunnid vähenevad ja saame rohkem aega lõõgastumisele kulutada.Restoranitööst täielikult loobuda ei sooviks, kuna olen lubanud nende juures aasta lõpuni olla ning ka töötajad on juba sõpradeks muutunud. Kollektiiv restoranis on väga värvikirev, hoolimata Mehiko restoranist, ei tööta meil ühtegi Kesk- ja Lõuna-Ameeriklast ega ka ühtegi austraallast. Teenindav personal on pärit nii Kreekast, Malaisiast, Poolast kui ka Egiptusest ning köögiabilised on peamiselt Indiast.
Mis Indiast pärit inimesi puutub, siis nemad on heaks näiteks Melbourne'i erinevatest kultuuridest ja väärtustest. Triinu restoranis töötab köögiabilisena india noormees, kes on kihlatud india tüdrukuga, keda ta pole kunagi varem näinud. Tüdruku isa ja noormehe isa on head sõbrad ja seega sai asi otsustatud. Järgmisel aastal, kui ta tagasi Indiasse läheb, kohtuvad noored esimest korda ja toimuvad suured pulmad.Ühesõnaga Melbourne on väga vahva linn, kus on võimalik, et linnavalitsuse transpordiosakonna iga-nädalasel koosolekul osalevad: eestlane, ukrainlane, iirlane, itaallane, indialane ning kaks austraallast:)
11/17/10
Jurjevist - Austraaliasse mälumäng
Punktiseis pärast 10. vooru:Sirts 17
Timo 17
Villu 17
Martin O 16
Aardo 15
Pets50 13
Kaur 13
Kati 11
D.Mant 7
Mr.A 5
L.A 5
Riho 5
Ervin 4
Ilmar 2
Mäger 2
A.J 1
Hanna 1
Heidi 1
Martin 1
11/16/10
Kes tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneks austraallast?
Kujutage riiki, kus elab kolm miljonit inimest, kellest iga viies on sündinud kusagil mujal. Neljakümne aastaga kasvab riigi elanike arv kaheksa miljonini, kuid apartheidi tulemusena väheneb välismaal sündinute osakaal kümne protsendini elanikkonnast. Tööjõu puuduse vähendamiseks otsustab riigi valitsus mõne aja möödudes leevendada immigratsioonipiiranguid. Loodetud väikesest lisatööjõust tööstuses, kasvab välja aga suur õnneotsijate sissevool. Järgneva kolmekümne aastaga siseneb riiki 7 miljonit uut elanikku ning riigi rahvaarv kahekordistub küündides 2009 aasta lõpuks 22 miljonini.
Just selline on lühidalt kirjeldus Austraalia rahvastiku kasvust 20. sajandil. Aastal 2010 on iga neljas rohelise saare elanik sündinud väljaspool Austraaliat. Ülejäänud 75 protsendist ligi pooltel on vähemalt üks vanem sündinud väljaspool Austraaliat. Ligi 90 protsendil Austraalia elanikest on Euroopa taust. Ainult 2,2 protsenti 2006. aasta rahvaloenduses osalenutest julgesid vastata, et neil ei ole juuri väljaspool Austraaliat.
Eeltoodud statistika võimendub veelgi Melbourne'i tänavatel, kuhu on kogunenud üle 230 eri rahvuse esindaja ning iga kolmas elanik ei ole sündinud Austraalias. Selle taustal olengi üha rohkem mõelnud, mis ühendab austraallasi rahvuseks ning kuidas üks riik suudab näiliselt edukalt hallata nii palju erinevaid kultuure-, väärtusi ning erinevate huvidega inimesi.
Austraallased ei ole kindlasti nii patriootlikud kui seda on ameeriklased, türklased või eestlased. Austraalia elanike ei ühenda sõjalised kaotused, revolutsioonid ega religioon. Lippe lehvitatakse harva ning sedagi eelkõige spordivõistlustele kaasa elades.
Ehhki austraallased kasutavad iga kolmanda lause lõpus väljendit “No Worries” tunnistavad nad, et muretu elustiil on üldjuhul möödanik ning 70ndate relikt, mis eksisteerib veel vaid „turismi osariigis“ Queenslandis.
Vastust töökaaslaste käest otsides ei jõua samuti ühemõttelise seisukohani. Vahest on põhjus selles, et ka töökaaslased on enamuses üle-mere päritoluga, kuid võib-olla ei eksisteerigi ühest austraallasi siduvat nähtust.
Senini kõige lihtsama ja loogilisema vastusena olen kuulnud, et austraallasi ühendab meri-, rand- ja barbeque. Ligi 90 protsenti Austraalia rahvastikust elab mereäärsetes linnades. Vabadel päevadel puhatakse kodustel liivadel või sõidetakse Taisse ja puhatakse veelgi rohkem. Grillimine on austraallastel püha ning näiteks jõulude ajal võite unustada päkapikud, jõuluvana ja lume, sest päeval käiakse heal juhul perega lõunal ning õhtul hakatakse grillima või minnakse randa peole. Ning jõulud on rohelisel saarel üldse 25. detsembril!
Kahe ja poole kuuga, mil oleme Melbourne's olnud, ei ole ma leidnud ühtegi kolmanda põlve austraallast. Austraaliast on esimese emotsiooni puhul kujunenud riik, mida ei iseloomusta ükski rahvuslik traditsioon peale Austraalia jalgpalli, kuid mis ongi eriline eelkõige oma kultuurilise ja loodusliku mitmekesisuse poolest ning selle hoidmine võikski kujuneda üheks austraallaste väärtuseks.
Just selline on lühidalt kirjeldus Austraalia rahvastiku kasvust 20. sajandil. Aastal 2010 on iga neljas rohelise saare elanik sündinud väljaspool Austraaliat. Ülejäänud 75 protsendist ligi pooltel on vähemalt üks vanem sündinud väljaspool Austraaliat. Ligi 90 protsendil Austraalia elanikest on Euroopa taust. Ainult 2,2 protsenti 2006. aasta rahvaloenduses osalenutest julgesid vastata, et neil ei ole juuri väljaspool Austraaliat.Eeltoodud statistika võimendub veelgi Melbourne'i tänavatel, kuhu on kogunenud üle 230 eri rahvuse esindaja ning iga kolmas elanik ei ole sündinud Austraalias. Selle taustal olengi üha rohkem mõelnud, mis ühendab austraallasi rahvuseks ning kuidas üks riik suudab näiliselt edukalt hallata nii palju erinevaid kultuure-, väärtusi ning erinevate huvidega inimesi.
Austraallased ei ole kindlasti nii patriootlikud kui seda on ameeriklased, türklased või eestlased. Austraalia elanike ei ühenda sõjalised kaotused, revolutsioonid ega religioon. Lippe lehvitatakse harva ning sedagi eelkõige spordivõistlustele kaasa elades.
Ehhki austraallased kasutavad iga kolmanda lause lõpus väljendit “No Worries” tunnistavad nad, et muretu elustiil on üldjuhul möödanik ning 70ndate relikt, mis eksisteerib veel vaid „turismi osariigis“ Queenslandis.
Vastust töökaaslaste käest otsides ei jõua samuti ühemõttelise seisukohani. Vahest on põhjus selles, et ka töökaaslased on enamuses üle-mere päritoluga, kuid võib-olla ei eksisteerigi ühest austraallasi siduvat nähtust.Senini kõige lihtsama ja loogilisema vastusena olen kuulnud, et austraallasi ühendab meri-, rand- ja barbeque. Ligi 90 protsenti Austraalia rahvastikust elab mereäärsetes linnades. Vabadel päevadel puhatakse kodustel liivadel või sõidetakse Taisse ja puhatakse veelgi rohkem. Grillimine on austraallastel püha ning näiteks jõulude ajal võite unustada päkapikud, jõuluvana ja lume, sest päeval käiakse heal juhul perega lõunal ning õhtul hakatakse grillima või minnakse randa peole. Ning jõulud on rohelisel saarel üldse 25. detsembril!
Kahe ja poole kuuga, mil oleme Melbourne's olnud, ei ole ma leidnud ühtegi kolmanda põlve austraallast. Austraaliast on esimese emotsiooni puhul kujunenud riik, mida ei iseloomusta ükski rahvuslik traditsioon peale Austraalia jalgpalli, kuid mis ongi eriline eelkõige oma kultuurilise ja loodusliku mitmekesisuse poolest ning selle hoidmine võikski kujuneda üheks austraallaste väärtuseks.
11/9/10
Jurjevist - Austraaliasse mälumäng
Punktiseis pärast 9. vooru:
| Villu | 15 |
| Sirts | 15 |
| Timo | 15 |
| Martin | 14 |
| Aardo | 13 |
| Pets | 11 |
| Kati | 11 |
| Kaur | 11 |
| Mr.A | 5 |
| Riho | 5 |
| D. Mant | 5 |
| Ervin | 4 |
| L.A | 3 |
| Ilmar de M | 2 |
| Mäger | 2 |
| A.J | 1 |
| Heidi | 1 |
| Martin S | 1 |
| Hanna | 1 |
11/8/10
Puhkus Melbourne'ist
Pikka aega oleme tundnud väsimust ja tüdimust suurlinna mürast ning soovinud avastada Austraaliat ka väljaspool Melbourne'i. Pühapäeval võtsimegi ette esimese väikese reisi ning suundusime 70 kilomeetrit lõuna poole, Rakvere suurusesse linna Morningtoni. Linn sai valitud küllaltki juhuslikult – nimelt võtsime kaardilt suvaliselt sihtpunkti ja otsisime välja kuidas Morningtoni, meie jaoks tundmatusse kohta, sõita saab.Rongijaama jõudes avastasime, et pühapäeviti on Victooria osariigi piires ühistranspordi (tramm, buss, rong) päevapilet vaid 3.1$ ehk ca 33krooni, mis on odavam kui üheotsa pilet Tartust Otepääle. Seega võivad meie pühapäevased turismireisid nüüdsest alata.
P.S Ujuma ei soovitatud Morningtonis minna, ilmselt taoliste millimallikate tõttu ------>Mornington oli Interneti kirjelduste järgi ajalooline mereäärne linnake, kuid Austraalia puhul tuleb „ajaloolise“ mõistet natuke kohandada, sest siinne tsiviliseeritud elutegevus algas alles 19. sajandi alguses. Seega pole ajaloolistes linnades arhitektuuriliselt võrreldavaid hooneid näiteks Tallinna vanalinnaga.
Ilmataat ei õnnistanud meid küll päikesepaistelise ilmaga, kuid mereäärsed vaated olid siiski lummavalt kaunid. Justkui „Kodus ja võõrsil“ filmivõtete platsile oleks sattunud – suured lained, kaljud, liivarannad, jahid – täiuslik „getaway“linnake. Veetsimegi siis enamuse ajast mere ääres töönädala toimetustest ja suurlinna särast puhates. Morningtonis oli vaid üks peatänav, mis oli täis pisikesi poode ja kohvikuid. Pärast jalutuskäiku mereääres valisime väikse kohviku peatänava ääres, kus nautisime väikelinna idülli pokaali veiniga. Seejärel suundusime tagasi inimestest pulbitsevasse ja elavasse Melboune'i.
11/4/10
Blond venelane linnavalitsuses
Alates eilsest on mul novembri lõpuni täiskohaga kontoritöö. Selle nädala kolm paeva töötan infrastruktuuri teenistuses. Järgmisel nädalal siirdun nädalaks tagasi ehitusteenistusse, kus töötasin kaks nädalat tagasi, ning 15.novembrist jätkan tööd novembri lõpuni jällegi teede teenistuses.
Esimese asjana sümpatiseerib uue töö juures inimeste tervislikud eluviisid. Ligi 50% osakonna töötajatest tulevad rattaga tööle, käivad siin duši all ning panevad seejärel viisakad riided selga. Tööriietus võetakse seljakottidega kaasa, või jäetakse õhtuti garderoobi.
Tööle tulek ja kojuminek tundub tõelise rattavõistlusena, kuna minuga sama marsruuti kasutavad sajad teised kontoritöötajadki, kellel on loomulikult parem ratas ja professionaalsem varustus. Seepärast ongi vahepeal põnev teha spurte ja möödasõite uunikum-krigiseva rattaga ning vaadata teiste sõitjate emotsioone. Paraku mägedel saavad enamus mind kätte, kuna minu rattal on ainult üks töötav käik ning seegi kõige raskem.
“Teede teenistuses” ei ole veel kahe päevaga ülesanded välja kujunenud. Peamiselt tegelen dokumendi haldusega ning õpin süsteemi tundma. Suurem töö algab kui nädalaselt pausilt tagasin tulen ja hakkan kaardistama ühe linnaosa kõikide kinnisvaraobjektide omanikke ja haldajaid.
Kui eelmises osakonnas, kõik pärisid Eesti kohta, siis nüüd ma olen osade uute kolleegide silmis venelane ning aeg-ajalt astub keegi tuppa tutvust tegema lausudes “privjet, sbasibo ja dosvidanja“. Põhjus on nimelt selles, et üheks minu kabinetikaaslaseks on liiklusinsener Ukrainast, kes kolis 15 aastat tagasi Austraaliasse ning ehkki ta räägib selget inglise keelt, on meie omavaheliseks suhtluskeeleks kujunenud vene keel. Mulle see väga sobib, kuna saan vene keelt praktiseerida ning temagi on rõõms, kuna saab oma emakeeles rääkida(tegemist on Ukraina venelasega, kellele väga meeldib Tallinna vanalinn). Niisiis igakord, kui keegi tuppa sisse astub ja minuga tutvust teeb, siis esimene tutvustav lause ukrainlase poolt on: „Ta räägib ka vene keelt…ta on Ida-Euroopast,“ ja nii minust ongi saanud blond venelane linnavalitsuses ning ma ei saagi rääkida, et olen hoopis Põhja-Euroopast ja Soome lõuna-naaber.
Päris huvitav on mõelda, et selleks et vene keelt praktiseerida, pidin tulema Austraaliasse. Hoolimata sellest, et mind venelaseks mõned peavad, on üldine intelligentsus väga kõrge ning täna üks töökaaslane isegi teadis, et eesti keel on samas keelegrupis soome ja ungari keelega. Pidevalt arutatame ja vaidleme kabinetis poliitika teemadel, mis on päris heaks vahetuseks restoranitöö keskkonnale. Järgmisel korral kirjutan blogis pikemalt meie vaidlustest liberaalse ja heaoluühiskonna elukorralduse teemadel, kuid praegu lähen teen väikese õhtujooksu.
Esimese asjana sümpatiseerib uue töö juures inimeste tervislikud eluviisid. Ligi 50% osakonna töötajatest tulevad rattaga tööle, käivad siin duši all ning panevad seejärel viisakad riided selga. Tööriietus võetakse seljakottidega kaasa, või jäetakse õhtuti garderoobi.
Tööle tulek ja kojuminek tundub tõelise rattavõistlusena, kuna minuga sama marsruuti kasutavad sajad teised kontoritöötajadki, kellel on loomulikult parem ratas ja professionaalsem varustus. Seepärast ongi vahepeal põnev teha spurte ja möödasõite uunikum-krigiseva rattaga ning vaadata teiste sõitjate emotsioone. Paraku mägedel saavad enamus mind kätte, kuna minu rattal on ainult üks töötav käik ning seegi kõige raskem.“Teede teenistuses” ei ole veel kahe päevaga ülesanded välja kujunenud. Peamiselt tegelen dokumendi haldusega ning õpin süsteemi tundma. Suurem töö algab kui nädalaselt pausilt tagasin tulen ja hakkan kaardistama ühe linnaosa kõikide kinnisvaraobjektide omanikke ja haldajaid.
Kui eelmises osakonnas, kõik pärisid Eesti kohta, siis nüüd ma olen osade uute kolleegide silmis venelane ning aeg-ajalt astub keegi tuppa tutvust tegema lausudes “privjet, sbasibo ja dosvidanja“. Põhjus on nimelt selles, et üheks minu kabinetikaaslaseks on liiklusinsener Ukrainast, kes kolis 15 aastat tagasi Austraaliasse ning ehkki ta räägib selget inglise keelt, on meie omavaheliseks suhtluskeeleks kujunenud vene keel. Mulle see väga sobib, kuna saan vene keelt praktiseerida ning temagi on rõõms, kuna saab oma emakeeles rääkida(tegemist on Ukraina venelasega, kellele väga meeldib Tallinna vanalinn). Niisiis igakord, kui keegi tuppa sisse astub ja minuga tutvust teeb, siis esimene tutvustav lause ukrainlase poolt on: „Ta räägib ka vene keelt…ta on Ida-Euroopast,“ ja nii minust ongi saanud blond venelane linnavalitsuses ning ma ei saagi rääkida, et olen hoopis Põhja-Euroopast ja Soome lõuna-naaber.
Päris huvitav on mõelda, et selleks et vene keelt praktiseerida, pidin tulema Austraaliasse. Hoolimata sellest, et mind venelaseks mõned peavad, on üldine intelligentsus väga kõrge ning täna üks töökaaslane isegi teadis, et eesti keel on samas keelegrupis soome ja ungari keelega. Pidevalt arutatame ja vaidleme kabinetis poliitika teemadel, mis on päris heaks vahetuseks restoranitöö keskkonnale. Järgmisel korral kirjutan blogis pikemalt meie vaidlustest liberaalse ja heaoluühiskonna elukorralduse teemadel, kuid praegu lähen teen väikese õhtujooksu.
11/2/10
Jurjevist - Austraaliasse mälumäng
Punktiseis pärast kaheksat vooru:
Villu 12
Sirts 12
Aardo 12
Timo 12
Martin 11
Kati 10
Pets 8
Kaur 8
Mr.A 5
Riho 5
Ervin 4
Ilmar de M 2
Mäger 2
D. Mant 2
A.J 1
Heidi 1
Martin S 1
10/28/10
Hai lõugade vahel
Kuna möödunud nädala pühapäeval ei õnnestunud meil turistidena Melbourne'i avastada, otsustasime võtta tänase päeva vabaks ning nautida ilusat ilma ja külastada Melbourne'i akvaariumi.
Akvaarium ei olnud nii atraktiivne kui loomaaed, kuid toreda päeva sisustasime seal kindlasti. Loetlematute eksootiliste ja värviliste kalade kõrval kujunesid meie lemmikuteks veekilpkonnad, tuulelohelikud raid, hirmuäratavad haid ning pingviinid.
Kui Eestis on lumi juba mõnel pool maha sadanud ning talv on tulemas, siis meie nägime täna pingviinide sektoris viimast korda järgmise 12 kuu jooksul lund. Pingviine oli üldse väga huvitav jälgida, kuna koguaeg oli silme ees Lolo ja Pepe multikad. Isased pingviinid haudusid munasid ning emased ujusid „ookeanis“ (loe: basseinis) jahtides toitu. Puudusid vaid röövkajakad ja merileopardid, kuid nägime „pahasid inimesi“, kes tõid pingviinid lo-lo-loomaaeda :)
Suured haid ujusid hiigelbasseinis väiksemate kalade, kilpkonnade ja raidega. Sellest tulenevalt mõtlesime, et miks haid teisi kalu ära ei söö. Akvaariumi töötajatelt arupärides selgus, et aeg-ajalt juhtub ka seda, et näljane hai pistab mõne väiksema kala nahka, kuid üldjuhul on haid treenitud kindlatel kellaaegadel söömisega ning reageerivad kellahelinale, mis eelneb söötmisele. Seega oli tegemist vägagi kodustatud haidega. Samas veendusime, et looduslikus keskkonnas ei tahaks küll haidele nii lähedal viibida. 
Akvaariumis leidsime, et Austraalias on ikka palju huvitavamad bioloogia tunnid, kuna koolilapsed käivad tundide raames akvaariumis loomade ja kaladega tutvumas. Sarnast metoodikat oleme Triinuga näinud ka erinevates kunstimuuseumites üle Euroopa, kus kunstiajaloo tunde peetakse õppematerjalide keskel. Selline õppemeetod on kindlasti palju efektiivsem, kuna oma silm on kuningas ning noortele jääb kindlasti maal või loomaliik paremini meelde, kui saab seda ise näha ja katsuda, mitte ei pea piirduma raamatu kirjeldusega. Näiteks akvaariumis said lapsed elusaid meritähti käes hoida ja uurida, samal ajal kui akvaariumi töötajad rääkisid meritähtede elust.P.S Huvilised saavad picasast rohkem pilte vaadata :)
10/26/10
Jurjevist - Austraaliasse mälumäng
Jõudu nuputamisel!
Punktiseis pärast 7. vooru!
| Villu | 9 |
| Sirts | 9 |
| Aardo | 9 |
| Timo Tamm | 9 |
| Martin Ojala | 7 |
| Kati Loite | 7 |
| Pets50 | 6 |
| Mr.A | 5 |
| Kaur | 5 |
| Riho Kangur | 3 |
| Ilmar de M | 2 |
| Mäger | 2 |
| A.J | 1 |
| Heidi | 1 |
| Martin S | 1 |
| Ervin | 1 |
PS. Seoses vähese vastukajaga punktitabeli muudatustele, jätame punktisüsteemi endiseks.
10/25/10
Töö ei kuku otsijast kaugele
Möödunud nädal möödus märksõna all „töö“. Mina olin terve nädala iga päev tööl ning tegin 48,5 töötundi. Töö itaalia kohvikus on väga lõbus, kuna seal on „no worries“ suhtumine, kollektiiv on väga sõbralik ja kokkuhoidev. Austraalia kohvikutes töötades peab koguaeg naeratama ja ülevoolavalt õnnelik olema. Kohe kui korraks ei naerata, tuntakse muret, et kas midagi on juhtunud ja kas kõik ikka korras. Õnneks selles kollektiivis on naeratamine lihtne, kuna koguaeg saab nalja. Näiteks saab köögis nautida live-muusikat - kokk laulab ja mängib panniga "kitarri", mis on küllaltki vaimukas vaatepilt. Kohviku omanikud on itaallased ning neil on hiigelsuur perekond, kes kõik selles kohvikud töötavad. Ei jõua enam järge pidada, et kes on kelle õde, onu, nõbu, vennatütar või muu sugulane. Palk on 14$ tunnis, mis ei ole küll palju, aga õnneks jäetakse ka jootraha. Boonusena saab ka juua-süüa tasuta – iga tööpäev võin valida menüüst pizza või pasta. Esialgu olen selle tööga rahul ja üritan vaikselt sisse elada, hiljem ehk otsin mõne teise koha, kus palk oleks kõrgem.
Kuna vahepeal sai rohkelt cv-sid saadetud ja üsna palju sain ka tagasisidet, siis käisin sel nädalal kaks hommikut ka teises, euroopa pärase köögiga kohvikus tööl. Seal mulle aga ei meeldinud ja tõenäoliselt loobun tööst. Kahes kohas ikka ei taha töötada, kuna muidu kulubki kogu Austraalias olemise aeg töötamisele ja kaob ära ümbritseva nautimine ning avastamine, mis on ju tegelikult siin olemise eesmärk.
Priit oli eelmisel nädalal veelgi suurem töömurdja kui mina. Restorani, kolimise ja linnavalitsuse töödega sai ta kokku 55 töötundi. Kontoritööl tunneb ta end väga koduselt ja ka töökollektiiv on tore. Homsega saab küll neli päeva kontoritööd läbi, kuid õnneks pikendati temaga lepingut ja millalgi järgmine kuu saab ta jälle nädalaks minna linnavalitsusse asjalikku tööd tegema :)
Kõva töötamise negatiivseks küljeks on see, et vaba aega eriti pole ja seetõttu ei saanudki eelmisel nädalal turiste mängida ning kuskil uues ja huvitavas kohas käia. Sel nädalal kindlasti korvame selle, kuna põnevaid kohti, kuhu tahaks Melbourne'is olemise ajal jõuda, on meeletult palju.
Kuna vahepeal sai rohkelt cv-sid saadetud ja üsna palju sain ka tagasisidet, siis käisin sel nädalal kaks hommikut ka teises, euroopa pärase köögiga kohvikus tööl. Seal mulle aga ei meeldinud ja tõenäoliselt loobun tööst. Kahes kohas ikka ei taha töötada, kuna muidu kulubki kogu Austraalias olemise aeg töötamisele ja kaob ära ümbritseva nautimine ning avastamine, mis on ju tegelikult siin olemise eesmärk.Priit oli eelmisel nädalal veelgi suurem töömurdja kui mina. Restorani, kolimise ja linnavalitsuse töödega sai ta kokku 55 töötundi. Kontoritööl tunneb ta end väga koduselt ja ka töökollektiiv on tore. Homsega saab küll neli päeva kontoritööd läbi, kuid õnneks pikendati temaga lepingut ja millalgi järgmine kuu saab ta jälle nädalaks minna linnavalitsusse asjalikku tööd tegema :)
Kõva töötamise negatiivseks küljeks on see, et vaba aega eriti pole ja seetõttu ei saanudki eelmisel nädalal turiste mängida ning kuskil uues ja huvitavas kohas käia. Sel nädalal kindlasti korvame selle, kuna põnevaid kohti, kuhu tahaks Melbourne'is olemise ajal jõuda, on meeletult palju.
10/20/10
Hakka või uskuma „Saladust“
„The Secret“(R.Byrne) on viimaste aastate best seller ning üha rohkem inimesi kaldub seda järgima. Sisu seisneb lühidalt selles, et kui seada endale eesmärgid ning nendest pidevalt rääkida, kirja panna või isegi joonistada, siis need eesmärgid ka täituvad (mil viisil see juhtub, on pikem protsess ja selleks te peate raamatut lugema).
Raamat tuli mul meelde sellega, et just eile ja täna täitusid ühed lootused ja eesmärgid, millest viimastel nädalatel unistanud ja rääkinud olen. Eelmises postituses mainisin, et käisin personali agentuuris intervjuul ja katsetel. Intervjuu tulemusena töötangi homme esimest päeva Richmondi(Melbourne'i linnaosa) linnavalitsuses isikliku assistendina (personal assistant).
Mida ma seal täpsemalt tegema hakkan ning kelle assistent ma olen, sellest mul pole veel õrna aimugi. Agentuurist öeldi vaid, et neljapäeval kell 9.00 ole linnavalitsuses kohal ning sinu ülemuseks on Dan Curlis.
Süsteem agentuuri ja linnavalitsusega on nimelt selline, et agentuur tegeleb ajutiste töökohtade täitmise ning puhkuste asendajate leidmisega kohalikes riigiasutustes. Niisamuti on ka minu esimene töö linnavalitsuses kõigest neli tööpäeva ning sobivuse korral saadetakse mind tööle järgmisse osakonda või teise „linnavalitsusse“ vms.
Teoreetiliselt mulle süsteem vägagi sobib, kuna palk on hea 22-25$ tunnis + 9% pensionikindlustus(saan pärast tagasi) ning ei seo mind lepinguliselt Melbourne'iga. Lõppkokkuvõttes kõige tähtsamana, näen erinevate osakondade hingeelu ja töökultuuri, ehk saan väga erinevaid kogemusi ja teadmisi, mis ka tulevikus kasulikud on.
Praegusest restoranitööst ei kavatse hetkel veel loobuda. Kolm õhtut nädalas on tegelikult päris mõnus restos töötada ning inimestega teenindajana suhelda ja jootraha saada:). Küll aga lõpetan tõenäoliselt kolija karjääri, kuna nende peale ei saa lihtsalt kindel olla ning mõni nädal pakuvad 50 töötundi, järgmine nädal vaid kaks.
„Sport, Sport, Sport minu hinges ja südames on ....“ A.Laidam
Viimasel nädalal olen rääkinud, et just võistkondlikust spordist tunnen siin kõige rohkem puudust. Jooksmas olen küll käinud mõnikord, kuid pallimängude mõnu see ikkagi ei paku. Täna sõitsingi õhtul rattaga rannast läbi, et näha kas juhuslikult keegi võrku mängib ning ajastus ei saanud enam parem olla. Just sellel ajal kui randa jõudsin algas harrastajate iganädalase 4vs4 võrkpalliturniiri esimene etapp ning kiirelt otsisin endale võistkonna, kus mängida.
Raamat tuli mul meelde sellega, et just eile ja täna täitusid ühed lootused ja eesmärgid, millest viimastel nädalatel unistanud ja rääkinud olen. Eelmises postituses mainisin, et käisin personali agentuuris intervjuul ja katsetel. Intervjuu tulemusena töötangi homme esimest päeva Richmondi(Melbourne'i linnaosa) linnavalitsuses isikliku assistendina (personal assistant).
Mida ma seal täpsemalt tegema hakkan ning kelle assistent ma olen, sellest mul pole veel õrna aimugi. Agentuurist öeldi vaid, et neljapäeval kell 9.00 ole linnavalitsuses kohal ning sinu ülemuseks on Dan Curlis.
Süsteem agentuuri ja linnavalitsusega on nimelt selline, et agentuur tegeleb ajutiste töökohtade täitmise ning puhkuste asendajate leidmisega kohalikes riigiasutustes. Niisamuti on ka minu esimene töö linnavalitsuses kõigest neli tööpäeva ning sobivuse korral saadetakse mind tööle järgmisse osakonda või teise „linnavalitsusse“ vms.
Teoreetiliselt mulle süsteem vägagi sobib, kuna palk on hea 22-25$ tunnis + 9% pensionikindlustus(saan pärast tagasi) ning ei seo mind lepinguliselt Melbourne'iga. Lõppkokkuvõttes kõige tähtsamana, näen erinevate osakondade hingeelu ja töökultuuri, ehk saan väga erinevaid kogemusi ja teadmisi, mis ka tulevikus kasulikud on.
Praegusest restoranitööst ei kavatse hetkel veel loobuda. Kolm õhtut nädalas on tegelikult päris mõnus restos töötada ning inimestega teenindajana suhelda ja jootraha saada:). Küll aga lõpetan tõenäoliselt kolija karjääri, kuna nende peale ei saa lihtsalt kindel olla ning mõni nädal pakuvad 50 töötundi, järgmine nädal vaid kaks.
„Sport, Sport, Sport minu hinges ja südames on ....“ A.Laidam
Viimasel nädalal olen rääkinud, et just võistkondlikust spordist tunnen siin kõige rohkem puudust. Jooksmas olen küll käinud mõnikord, kuid pallimängude mõnu see ikkagi ei paku. Täna sõitsingi õhtul rattaga rannast läbi, et näha kas juhuslikult keegi võrku mängib ning ajastus ei saanud enam parem olla. Just sellel ajal kui randa jõudsin algas harrastajate iganädalase 4vs4 võrkpalliturniiri esimene etapp ning kiirelt otsisin endale võistkonna, kus mängida.
Tegemist on segaturniiriga ning peamiselt osalesid selles backpackerid või niisama harrastajad. Täna oli promoetapp ning ehkki võitsime mõlemad mängud ei jagatud täna kohti, ja turniir lõppes 12ne võistkonna vahel sõbraliku viigiga. Etapi osalustasu oli 15 dollarit inimese kohta(ma millegipärast ei pidanud maksma), kuid arvestades, et pärast turniiri saavad kõik süüa pitsat ja juua tasuta ühe õlle, siis on tegemist ikka väga soodsa ja toreda üritusega.
Võibolla olin täna õigel ajal õiges kohas, kuid siiski selleks et eesmärgid ja lootused täituksid ei tohiks neid hoida vaka all, vaid tuleks rääkida neist teistele ning küll nad lõpuks ka täide lähevad
Võibolla olin täna õigel ajal õiges kohas, kuid siiski selleks et eesmärgid ja lootused täituksid ei tohiks neid hoida vaka all, vaid tuleks rääkida neist teistele ning küll nad lõpuks ka täide lähevad
10/19/10
Jurjevist - Austraaliasse mälumäng
Punktisüsteemi muudatused!
Head sõbrad, selleks et uutel tulijatel oleks motivatsiooni ikkagi mängima tulla ning hetkel tagumistel positsioonidel olevatel mängijatel oleks isu edaspidigi ajusid ragistada, otsustasin teha punktisüsteemis väikesed muudatused, kuid vajan selleks teie nõusolekut ning ka parandusettepanekuid.
Sooviksin teha mälumängu sarja etapid, mis kestaksid kaheksa nädalat ehk esimene lõppeks kahe nädala pärast. Etapi võitja(te)le annaks 10p, teisele kohale 8p, kolmandale 7. jne. Ehk tekitaks justkui vormeli punktisüsteemi. Uus süsteem peaks soodustama uute mängijate lisandumist järgmises etapis.
Samas võib kaaluda ka punktiskaala vähendamist, kus etapi võitja saab 6p, teine koht 5p, 3 koht 4p jne. Siis väheneks vahe esimeste ja viimaste vahel, kuid samas tublid esimese koha omanikud kaotaksid jällegi punkte.
Mida arvate?
(Avaldage arvamust kommentaarides)
10/14/10
Arengud tööturul
Ei tea, kas uue korteriga tuli kaasa ka parem aura, aga igatahes tundub, et nüüd hakkab töörindel ka paremini minema.
Täna oli esimene tööpäev Triinu võimalikus uues töökohas. Itaaliapärases kohvikus, mis asub vaid 100 meetri kaugusel meie uuest kodust ning kus töökaaslasteks on lisaks itaallastele, argentiinlased ja sakslased. Triin paistab siinsetele toitlustusasutustele ikka hästi peale minevat ning kutseid vestlustele ja proovipäevadele on rohkem kui käija jõuaks. Kuna palganumbreid enne esimest päeva teada ei saa, peabki lootma, et parimasse kohta intervjuule satub.
Ehkki see nädal on minul suhteliselt vähe töötunde (saab jooksmas käija ja rohkem vaimule tööd anda), läheb ikkagi päris hästi. Möödunud nädalal kogusin endale rekordiliselt 95 dollarit jootraha, üllatades ka ülemusi, ning sellest innustatult küsisin endale palgatõusu. Suuremat palka kahjuks saada ei õnnestunud, kuna firmal on kindlad palga astmed, kuid see-eest pakuti täistöökohta ranna lähedal asuvas Amigo filiaalis.
Samaaegelt on edukamalt läinud ka kontoritöö otsingud. Uuele – lahtikirjutatud CV-le on tulnud juba kaks positiivset tagasisidet ning täna käisin ka ühes personaliagentuuris intervjuul ja arvutioskuste katsetel. Lähipäevadel loodan sealt tagasisidet saada.
Täna oli esimene tööpäev Triinu võimalikus uues töökohas. Itaaliapärases kohvikus, mis asub vaid 100 meetri kaugusel meie uuest kodust ning kus töökaaslasteks on lisaks itaallastele, argentiinlased ja sakslased. Triin paistab siinsetele toitlustusasutustele ikka hästi peale minevat ning kutseid vestlustele ja proovipäevadele on rohkem kui käija jõuaks. Kuna palganumbreid enne esimest päeva teada ei saa, peabki lootma, et parimasse kohta intervjuule satub.
Ehkki see nädal on minul suhteliselt vähe töötunde (saab jooksmas käija ja rohkem vaimule tööd anda), läheb ikkagi päris hästi. Möödunud nädalal kogusin endale rekordiliselt 95 dollarit jootraha, üllatades ka ülemusi, ning sellest innustatult küsisin endale palgatõusu. Suuremat palka kahjuks saada ei õnnestunud, kuna firmal on kindlad palga astmed, kuid see-eest pakuti täistöökohta ranna lähedal asuvas Amigo filiaalis.
Samaaegelt on edukamalt läinud ka kontoritöö otsingud. Uuele – lahtikirjutatud CV-le on tulnud juba kaks positiivset tagasisidet ning täna käisin ka ühes personaliagentuuris intervjuul ja arvutioskuste katsetel. Lähipäevadel loodan sealt tagasisidet saada. Austraalias on väga populaarsed personaliagentuurid, kellelt ettevõtted ja omavalitsused tellivad vajalikke töötajaid. Agentuurid korraldavad töökohtadele konkursi ning leiavad parimad töötajad. Mind intervjuule kutsunud agentuur keskendub linnavalitsuse asutustele, ehk väike lootus on varsti töötada Melbourne'i linnavalitsuses.
Homseks pean andma oma vastuse restorani täiskoha pakkumisele, kuid kuna nüüd suurenes lootus saada kõrgema palgalisele kontoritööle, siis loobun täiskohast ning jätkan restoranis vaid kolmel õhtul nädalal puhtalt lõbu ja taskuraha pärast.:)
P.S Pildil on St. Kilda linnavalitsuse hoone, mille ees esmisel päeval ütlesin, et siia ma tahan tööle tulla!
Homseks pean andma oma vastuse restorani täiskoha pakkumisele, kuid kuna nüüd suurenes lootus saada kõrgema palgalisele kontoritööle, siis loobun täiskohast ning jätkan restoranis vaid kolmel õhtul nädalal puhtalt lõbu ja taskuraha pärast.:)
P.S Pildil on St. Kilda linnavalitsuse hoone, mille ees esmisel päeval ütlesin, et siia ma tahan tööle tulla!
Kolmas Melbourne'i kodu!
Oktoobri teine nädal on toonud päris palju uut meie igapäeva tegemistesse. Esmaspäeval kolisime lõpuks välja suitsetavate iirlaste juurest ning elame nüüd kesklinnale lähemal. Uueks korterikaaslaseks on süsimust Eric Ghanast, kes on varastes kolmekümnendates. Eric on esmamuljel vägagi sümpaatne, rahulik ning spordihuviline noormees.
Uus kodu on palju kenam ja mugavam- lõpuks on meil kodus Internet. Eestist erinevalt on siin korterites väga sageli iga magamistoa kohta ka eraldi vannituba ning nii ka meil. Üüriks on 280$ nädalas ja kõik kommunaalid (v.a internet) on juba sisse arvestatud. Paraku pidime maksma ühe kuu üüri tagatisrahaks, kuid võtame seda kui intressita raha hoiule panekut.
Uus korter asub siin:
View Larger Map
Korteri asukoht on väga hea, kuna Melbourne'i üks populaarsemaid ostu-ja kohvikutetänavaid, Chapel street, asub paari saja meetri kaugusel. Lisaks on väga lähedal Melbourne'i ainuke jõgi, mis meenutab oma kitsuse poolest kaunikesti Emajõge. Korteri asukoha muudab veelgi paremaks lähedus minu praegusele ja Triinu võimalikule tulevasele töökohale.
Uus kodu on palju kenam ja mugavam- lõpuks on meil kodus Internet. Eestist erinevalt on siin korterites väga sageli iga magamistoa kohta ka eraldi vannituba ning nii ka meil. Üüriks on 280$ nädalas ja kõik kommunaalid (v.a internet) on juba sisse arvestatud. Paraku pidime maksma ühe kuu üüri tagatisrahaks, kuid võtame seda kui intressita raha hoiule panekut.
Uus korter asub siin:
View Larger Map
Korteri asukoht on väga hea, kuna Melbourne'i üks populaarsemaid ostu-ja kohvikutetänavaid, Chapel street, asub paari saja meetri kaugusel. Lisaks on väga lähedal Melbourne'i ainuke jõgi, mis meenutab oma kitsuse poolest kaunikesti Emajõge. Korteri asukoha muudab veelgi paremaks lähedus minu praegusele ja Triinu võimalikule tulevasele töökohale.
10/12/10
Melbourne'i loomaaias
Pühapäevadest on kujunenud meie puhke-ja turistipäevad. Seekord otsustasime külastada Melbourne'i loomaaeda, mis on tegutsenud juba üle 140 aasta, olles seega Austraalia vanim loomaaed. Seal elab üle 320 erineva loomaliigi, kuid suurim külalistemagnet on hetkel väike armas elevandipoiss, kes sündis septembri alguses. Nägime väga palju eurooplastele eksootilisi loomi, kuid ei kohanud hunte, rebaseid, kitsi ja põtrasid ehk Põhja- ja Ida-Euroopa loomaaedade asunikke. Loomadel oli väga looduslik ja avar elukeskkond ning palju ruumi ringi joosta. „Puurid“ polnud piiratud trellidega ning nende ehitamiseks polnud kasutatud betooni, vaid looduslikke materjale.Eriti meeldisid meile erinevad ahvid. Küll rippusid osa neist sabapidi puuoksa küljes või magasid jalad taeva poole. Nendega tekis kõige tugevam side vist seetõttu, et nad ju ikkagi inimestele lähedaseim sugulusliik :)
Samuti meeldis mulle liblikatehoone - suur „kasvuhoone“, kus oli sooja üle 30 kraadi. Väga muinasjutuline tunne tekkis sinna sisenedes, kuna seal oli loendamatu hulk liblikaid, kes vabalt inimeste vahel ringi lendasid. Väga lahedad olid ka hiigelkilpkonnad – nad meenutasid suuri kivisid, kes järsku pea kestast välja söögi järgi sirutasid. Esimest korda nägime lõpus ära ka kängurud (Tervitused Priidu isale:)). Loodame, et kui reisima hakkame, siis näeme neid palju ka looduslikus keskkonnas ringi hüppamas.
Jurjevist - Austraaliasse mälumäng
Siiralt teeb rõõmu, et mälumängule tuleb järjest rohkem uusi osalejaid ning kõigile uutele tulijatele soovime edu ning kuna hooaeg on veel pikk, siis küll sealt eestpoolt ka "kukkujaid" tuleb:)
Viiendas voorus küsisime tähendusi viiele väljendile, mida Austraalias kasutatakse igapäevaselt. Vastused: Barbie - barbeque, Arvo - Afternoon, Ute - Utility Vehicle (austraaliale omapärane autotüüp), Footy - Australian Football ning Pot - ehk 285ml õlleklaas. Pot'i vastusega olime natuke karmid ja lugesime valeks vastuse, et pot on marijuana ehkki inglise keeles võib see ka seda tähendada. Austraalias, eriti just Victoria osariigis tähendab pot siiski tüüpilist õlleklaasi suurust ning enamus vastajad olid ka selle välja toonud.
Punktiseis pärast viiendat vooru:
Villu 7
Sirts 7
Aardo 7
Timo 7
Martin 6
Pets 5
Kati 5
Mr.A 4
Kaur 4
Ilmar de M 2
Riho 2
Mäger 2
A.J 1
Kõik apellatsioonid ja ettepanekud tulevikuks teretulnud, kuid ei garanteeri nendega arvestamist:)
10/9/10
Töötu ja vargapoiss:)
Esmaspäevast olen aga mina töötu – kohvik, kus töötasin oli kergelt ülerahvastatud. Tööl olles puhastasin kaks korda päevas suhkrutoose, kuna töötajaid oli nii palju ja midagi muud polnud teha. Lõpuks sai ka ülemus sellest aru ja lasi paar tüdrukut lahti, sealhulgas ka minu. Alles jäid tüdrukud, kes olid kohvikus juba kauaaegsed töötajad ning loomulikult eelistas omanik neid. Õnneks on aga vahepeal nii palju raha säästetud, et paar nädalat elab vabalt ka ilma tööta ära. See muidugi ei tähenda, et ma niisama jalad lauapeal puhkaksin, vaid otsin aktiivselt uut töökohta. Sellel nädalal olen juba paaril tööintervjuul käinud ja mõned on veel ees ootamas.
Vahepeal tegime oma rattad korda. Priidu rattaga läks lihtsalt – pedaal külge tagasi ja kummid vahetusse. Minu rattal oli vaja aga mingi „keskrummi“ osa ära vahetada, mille parandus oleks maksma läinud paarsada dollarit. Kuna parandus oleks ületanud neli korda ratta ostuhinna ning ka meie rahalised võimalused, olime ratta parandamisel loomingulisemad. Nimelt vedeles meie aias mingi väga vana ja kole ratas, mis oli kergelt roostes, kaetud ämblikuvõrkudega ja kummid ka tühjad. Sellelt rattalt „laenasime“ varuosa minu rattale. Ühesõnaga häda ajab härja kaevu ja Priidu ja Triinu näppama, kuid meie mõtleme seda kui hoovi puhastamist vanarauast.
Rattapood on meil pea sama sagedane külastuskoht kui Coles ning töötajad on juba vanad semud. Seega oleme saanud kõik parandused väga soodsalt ning minu ratta korda tegemise eest ei küsinud nad mitte midagi. Tänutäheks viisime neile järgmine päev õlut ja šokolaadi ning meie sõidame nüüd õnnelikult jälle kahe rattaga.
Vahepeal tegime oma rattad korda. Priidu rattaga läks lihtsalt – pedaal külge tagasi ja kummid vahetusse. Minu rattal oli vaja aga mingi „keskrummi“ osa ära vahetada, mille parandus oleks maksma läinud paarsada dollarit. Kuna parandus oleks ületanud neli korda ratta ostuhinna ning ka meie rahalised võimalused, olime ratta parandamisel loomingulisemad. Nimelt vedeles meie aias mingi väga vana ja kole ratas, mis oli kergelt roostes, kaetud ämblikuvõrkudega ja kummid ka tühjad. Sellelt rattalt „laenasime“ varuosa minu rattale. Ühesõnaga häda ajab härja kaevu ja Priidu ja Triinu näppama, kuid meie mõtleme seda kui hoovi puhastamist vanarauast.
Rattapood on meil pea sama sagedane külastuskoht kui Coles ning töötajad on juba vanad semud. Seega oleme saanud kõik parandused väga soodsalt ning minu ratta korda tegemise eest ei küsinud nad mitte midagi. Tänutäheks viisime neile järgmine päev õlut ja šokolaadi ning meie sõidame nüüd õnnelikult jälle kahe rattaga.
10/7/10
Poodlemine Melbourne's
Kõik algas sellest, et pidime pühapäeval Uno Loobi kontserdile minema, kuid Priidul ei olnud midagi jalga panna. Seega otsustasime, et läheme esimest korda CBDsse šoppama. Ostukeskused olid üüratult suured ning vahel oli minul kerge eksimise tunne. Lõpuks Priidule sobivad jalanõud leides oli kell juba nii kaugel, et „Mis värvi on Armastus“ laulu kuulamiseks oleks pidanud väga rabelema ning seda me kaunil pühapäeval kindlasti teha ei soovinud.
See-eest ostsime kerge lõunasöögi, pudeli veini ja suundusime Yarra jõe äärde piknikule. Jões elutsesid väga põnevad sukelduvad linnud – lind kadus mõneks ajaks vee alla ja naases pinnale mõnekümne meetri kaugusel, õnnelikult kalake noka vahel. Kaunid ilmad on muutunud Melbourne's tavaliseks ja soojapügalad ületavad iga päev 20 kraadi.
Peale südalinnas seiklemise, kogesime võibolla selle reisi parimaid aroome. Avastasime, et raamatukogu lähedal asuvad mõned vene poed, kus saab osta Ida-blokile omast sööki. Pood oli täis suitsusingi lõhna – nagu Eesti turul ja külapoodides. Müügil olid Riia sprotid, hapukapsas, pelmeenid, must leib, keefir, kohukesed – tavalistest toidupoodidest sellist kraami ei leia. Hinnad seevastu olid nii kallid (nt peleemid 12$/kg, leib 6$), et otsustasime toidukraami ostmisel jääda truuks Coles'ile. Siiski oli vene poe õhkkond mõnusalt nostalgiline ning kui palju teenima hakkame, siis lubame endale kindlasti korraliku Eesti õhtusöögi.
See-eest ostsime kerge lõunasöögi, pudeli veini ja suundusime Yarra jõe äärde piknikule. Jões elutsesid väga põnevad sukelduvad linnud – lind kadus mõneks ajaks vee alla ja naases pinnale mõnekümne meetri kaugusel, õnnelikult kalake noka vahel. Kaunid ilmad on muutunud Melbourne's tavaliseks ja soojapügalad ületavad iga päev 20 kraadi.
Peale südalinnas seiklemise, kogesime võibolla selle reisi parimaid aroome. Avastasime, et raamatukogu lähedal asuvad mõned vene poed, kus saab osta Ida-blokile omast sööki. Pood oli täis suitsusingi lõhna – nagu Eesti turul ja külapoodides. Müügil olid Riia sprotid, hapukapsas, pelmeenid, must leib, keefir, kohukesed – tavalistest toidupoodidest sellist kraami ei leia. Hinnad seevastu olid nii kallid (nt peleemid 12$/kg, leib 6$), et otsustasime toidukraami ostmisel jääda truuks Coles'ile. Siiski oli vene poe õhkkond mõnusalt nostalgiline ning kui palju teenima hakkame, siis lubame endale kindlasti korraliku Eesti õhtusöögi.
10/6/10
Kellade keeramine Austraalias
Pikem postitus meie väga mõnusast nädalavahetusest tuleb homme, kuid lihtsalt teadmiseks meie blogi kallitele lugejatele, et Austraalias keerati möödunud nädalavahetusel kellasid ühe tunni võrra edasi. Seega on Eesti ja Melbourne'i ajavahe nüüd kaheksa tundi.
10/1/10
Austraalia ei ole Euroopa
Peale selle, et Austraalias on vasakpoolne liiklus, keeratakse siin ka mutreid ja kruvisid teistpidi kinni. Ehk siis kui Euroopas keeratakse mutreid kinni päripäeva, siis rohelisel mandril vastu päeva.
Seega tegingi endale uue CV, millel pikkust viis lehekülge ning lähen kontoritööde otsimisel uuele ringile. Kui lihtööde, mida me praegu teeme, palgad kõiguvad vahemikus 13-18 dollarit/tunnis, siis kontoritööde miinimum tasu algab 23st dollarist tunnist, ehk vahe on vägagi märgatav.
Kuid see ei ole veel kõik... Möödunud nädalatel mõtlesin pikalt, et miks mu taotlused kontoritöödele justkui musta auku vajuvad ehkki kogemustepagas ületab vajalikud assistendi, receptionist'i ja projekti manageri nõuded paraja varuga. Läksin siis üleeile tööbüroodesse aru pärima, et mis ma valesti teen ning selgus silmi avav tõde, et minu euroopalik CV ei sobi Austraaliasse.
Kui Euroopas peavad CVd olema vägagi kokku surutud ning ei ole soovitatav teha pikemat kui kahe leheküljelist CVd, kuna tööandjad ei viitsi pikemaid lugeda, siis Austraalias on keskmiseks korraliku CV pikkuseks 4 lehekülje. Tööbüroo sõnul meeldib Austraalia tööandjatele resümeesid lugeda ning ka kuue leheküljelised CVd on täiesti tavalised siinmail.
Austraalia tööandjad soovivad punktidena näha kõiki tööülesandeid, mida varasematel töökohtadel kandidaat on pidanud täitma alustades auto juhtimisest kuni vastutusrikkamate kohustusteni välja.
Seega tegingi endale uue CV, millel pikkust viis lehekülge ning lähen kontoritööde otsimisel uuele ringile. Kui lihtööde, mida me praegu teeme, palgad kõiguvad vahemikus 13-18 dollarit/tunnis, siis kontoritööde miinimum tasu algab 23st dollarist tunnist, ehk vahe on vägagi märgatav.
9/29/10
Turistina Melbourne's
Laupäeval külastasime esimest korda Melbourne'i kesklinna. Kui St. Kilda meenutab oma olemuselt väikelinna, siis CBDs (Central Business District) tundsime juba suurlinna õhkkonda.
Peale jalgpalli vaatamist tõusime 300 meetrit taeva poole ehk suundusime lõunapoolkera kõrgeimale vaatamisplatvormile “Eureka Skydeck”, kus 88 korrusel tundub terve Melbourne olevat justkui kolossaalne legolinn. 38 sekundiga viis lift 88-le korrusele, liikudes kiiremini kui 9 meetrit sekundis. Torni jõudsime täpselt päikeseloojangu ajaks ning nautisime romantilist Melbourne'i õhtutulede sära. Vaateplatvorm oli niivõrd hubane, et järgmine kord peaks kaasa võtma kaks pokaali ja pudel veini ning mõnusalt diivanitel mustmiljonivaadet nautima.
Pühapäeval jätkus linnaga tutvumine. Käisime Melbourne'i botaanikaaias, mis oli nii suur, et kahe tunniga jõudsime sellest läbi jalutada 1/3-u . Botaanikaaed, mis asutati 1846 aastal, asub 38 hektari suurusel alal ja seal on üle 10 000 erineva taimeliigi üle terve maailma, lisaks rohkelt erinevaid linde. Jalutades oli selline tunne nagu oleksime sattunud džunglisse – kõrged palmid, metsikud taimed ja lindude häälitsused olid võimsad. Keset botaanikaaeda oli väike järv, kus ujusid lisaks veelindudele suured angerja laadsed kalad. Üle pika aja nautida vaba päeva ja suveilma – sinine taevas, päike ja üle 20 soojakraadi – seda olime juba ammu igatsenud. Vahepealsed vihmad ja Austraalia üks jahedamaid regioone pani juba kahtlema, kas Melbourne oli ikka õige reisi alguspunkt.
P.S Picasas on üleval ka uuemad pildid.
Subscribe to:
Posts (Atom)